Diana Tamane ja Maja Kośir Babić FROM MY FAMILY ALBUM II 4. -- 26. mai 2013

EST

„Poststrukturalistlik mõtlemine vastandub arusaamale, et inimene sünnib kindlaksmääratud identiteediga. [---] Selle järgi on identiteedid libisevad ning tähendus pole kindlaks määratud ja universaalselt kehtiv kõigil aegadel kõigi inimeste jaoks, samuti on ka subjekt konstrueeritud teadvustamatuse ning iha kaudu, fantaasia ja mälu kaudu.“

-Bailey ja Hall, „Kriitiline dekaad“, 1992

Kasutades mälu toormaterjalina me loome oma näitusel keskkonna, kus subjektid kattuvad, ilmudes uutes kontekstides, mille on kujundanud segunenud kogemused ja ümberkorraldatud aeg. Aeg on katkestatud, joon ei ole enam sirge. Näitus „From My Family Album II“ on mäng, mis kompab piire avaliku ja privaatse, mineviku ja oleviku, tegelikkuse ja une vahel, ning vaatleb und tegelikkusena. Meid huvitab mitte-sündmus, asjad, mis on teiste asjade vahele jäänud, see, mis on tähtsusetu ja unustatud. Meid huvitab hingamine, sellise narratiivi loomine, mis varjab sama palju kui toob esile. Me otsime tasast häiringut tavalises, harjumuspärases dialoogis. Me otsime võimalust kohtuda Sinuga.

Maja Kosir Babic (s 1978) on pärit Ljubljanast (Sloveenia). Lõpetas kujutava kunsti ja skulptuuri eriala Ljubljana Kunsti ja Disaini Akadeemias 2005. aastal. 2002 - 2003 läbis ERASMUSE vahetusprogrammi kujutava kunsti osakonnas, Porto ülikoolis, Portugalis. 2007 kaitses kraadi loova illustratsiooni ja visuaalse kommunikatsiooni tehnikates, Barcelona Kunsti ja Disaini koolis (EINA). 2010. aastal sai kujutava kunsti ja skulptuuri eriala magistriks Ljubljana Kunsti ja Disaini Akadeemias. Alates 2000. aastast töötab elukutselise illustraatorina ajalehtede, ajakirjade, (laste)raamatute ja erinevate trükiste juures. Elab ja töötab Portos, kus loob illustratioone, joonistusi ja installatsioone.

Diana Tamane, 1986, Riia (Läti). Lõpetas 2012. aastal fotograafina Tartu Kõrgema Kunstikooli. 2009 - 2010. aasta veetis vahetusõpilasena Porto Kõrgemas Kunstikoolis Escola Superior Artistica do Porto (Portugal). On võtnud osa erinevatest töötubadest, mille on organiseerinud Rahvusvaheline Fotograafia Suvekool (ISSP) Lätis. Töötab peamiselt foto ja videomeediumis, uurides identiteedi, mälu, vahekorra ja perekonnaga seotud teemasid. Talle meeldivad piirid. Ta elab Tartus.

Täname: oma pere, Mari Jänes, Kalev Vapper, Peeter Talvistu, Peter Keller, Sten Eltermaa, Flo Kasearu, Mari-Leen Kiipli, Maarja Andla, Kirsi Põldaru, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakond, Salibar ja Fotoluks.

 ENG

"Poststructuralist thinking opposes the notion that a person is born with a fixed identity /…/ it suggests instead that identities are floating, that meaning is not fixed and universally true at all times for all people, and that the subject is constructed through the unconscious in desire, fantasy and memory." 

- Bailey and Hall, "Critical Decade", 1992

Using memory as a raw material, subjects here are overlapped appearing in the new context where experiences are merged and timeline rearranged. The time is crossed, the line is not straight anymore. From my Family Album II is a game that explores boundaries between public and the private, the past and the present, the reality and the dream - the dream as the reality. We are interested in the non-event, in things in between, in the unimportant and the forgotten, in breathing, in constructing a narrative which conceals as well as reveals. We are looking for a quiet disturbance in a common and familiar dialogue. We are looking forward to see You.

Maja Kosir Babic, 1978, Ljubljana (Slovenia). She graduated in Fine Arts / Sculpture at the Academy of Fine Arts and Design, University of Ljubljana in 2005. 2002-2003 ERASMUS exchange program, Faculty of Fine Arts, University of Porto,Portugal. In 2007 held a postgraduate degree in 'Creative Illustration and Visual Communication Techniques' at the School of Design and Art of Barcelona (EINA). In 2010 obtained a master's degree in Fine Arts / Sculpture at the Academy of Fine Arts and Design, University of Ljubljana. Since 2000 she works as a professional illustrator for newspapers, magazines, children's books, fiction and specialized sites. She currently lives and works in Porto and develops artistic work within the illustration, drawing and installation.

Diana Tamane, 1986, Riga (Latvia). In 2012 she graduated in Photography from Tartu Art College. In 2009-2010 she was an exchange student at Escola Superior Artistica do Porto (Portugal). She has taken part in various workshops organized by International Summer School of Photography (Latvia). She works mainly in photography and video, exploring topics of identity, memory, distance and family issues. She likes borders. She lives in Tartu.

Grateful to: our family, Mari Jänes, Kalev Vapper, Peeter Talvistu, Peter Keller, Sten Eltermaa, Flo Kasearu, Mari-Leen Kiipli, The Cultural Endowment of Estonia, Tartu Art College, Department of Photography, Salibar and Fotoluks.

Grupinäitus EBASELGED KEHAD 16.--30. aprill

Y-galerii esitleb:

Foto seeriast "Järeltulija", autor Vahur Puik

EBASELGED KEHAD

Osalevad kunstnikud: Kaspar Jassa, Margit Lõhmus, Rauno-Thomas Moss, Eva Mustonen, Marja-Liisa Plats, Vahur Puik
Koostas: Kaisa Eiche

2013. aasta märtsis osales Y-galerii Tartus teist korda feministliku kultuuri festivali LadyFest Tallinn programmis. Sel aastal kaaskorraldasime Rebeka Põldsamiga näituse "Eesti feministliku kunsti kaanoni visand. vol 1", kus osalesid kunstnikud ja rühmitused: F.F.F.F., Anu Juurak, Kai Kaljo, Ly Lestberg, Marge Monko, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Mare Tralla, Valie Export Society.
Näituse ettevalmistamisel kerkis esile nii mõnigi huvitav probleem: avalikest kunstnike sõnavõttudest selgus, et naiskunstnikud on väga ettevaatlikud kasutamaks enda loomingu kohta iseloomustust "feministlik" ning tundlikud selle suhtes, kuidas nende loomingut sellesse konteksti integreeritakse; nõustun Rebeka Põldsamiga, kes nimetas rahvusvahelist LadyFesti formaati kontraseksismiks, mis eksponeerib eranditult naisautorite loomingut; pidasin oluliseks teha näituse EBASELGED KEHAD osalejate valik valdavalt nende Tartu rohkem või vähem tuntud kunstnike hulgast, kes pidevalt nähtaval ei ole, kuid mis ei tähenda, et nad loominguliselt aktiivsed poleks.

Sellele järgnevalt on mul hea meel esitleda näitust EBASELGED KEHAD kui kommentaari LadyFesti "kaanonite" näitusele, mille abil püüti kaardistada vastuseid, et mis on kohaliku feministliku diskursuse (põhiteesiks "isiklik on poliitiline") probleemipüstitused. Tartu avalikus kultuuriruumis aktiivselt feminismiga ei tegeleta ja seega lahendan enesele võetud ülesande kunstnike autoripositsioonide kaudu - kes ja kuidas kunstiväljal naiselikkust/mehelikkust representeerivad.

Kaspar Jassa (s 1973) elab Tartus ja töötab Eesti Rahva Muuseumis giidina; on õppinud Tartu Ülikoolis slaavi filoloogiat; tema tekste on avaldatud Sirbis, Vihikus, Müürilehes jm.
Installatsioonis "Tartu kere" (2013) otsib Kaspar võimalikku sobivat keret "Tartu vaimule".

Margit Lõhmus (s1985) on õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuris, täiendanud end Ida-Londoni Ülikoolis vahetusüliõpilasena. Mitme aasta vältel on ta projektis "Armastusetuba" lahanud inimsuhteid, hetkel uusim käsitlus Pärnu Linnagaleriis näitusel "The truth is". Näitusel EBASELGED KEHAD väljas olev foto “My point is in pointlessness” (2013) on n kaader pikast jätkuvast fotoseeriast, mille kaudu kunstnik jälgib oma mõtete päritolu.

Rauno-Thomas Moss (s 1977) elab Tartus ja töötab Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolis lektorina. Maal "Jumalaema" (1999) on valminud juba tudengina TÜ maaliosakonna II kursusel. See töö sündis kunstniku sõnul täiesti automaatsena - polnud kavandeid ega ideed, vaid ta maalis näo ja seejärel keha ja käed (sellest ka tugevad anatoomilised vead). "Kuigi ma kujutan sellel maalil arhetüüpset Jumalaema, kelle südamest kumab hõõguvat kiirgust ja kelle näos väljendub ebainimlik rahu ja tarkus, siis mulle meenutab see hoopis minu esimest suudlust. Ja selle tüdruku nimi on juhtumisi samuti Maria".
Maal kujutab naist ja naise rolli pühana – emana, püha naiselikkusena, säilitajana ja sünnitajana ning millegi veel muu – müstilisena (ka sünnitamata). Samas meenutab see kuntsnikule isiklikke katsumusi maaliosakonnas ja tema esimest suudlust. "Viimane suudlus oli aga palju säravam, erutavam ja ilusam. Ja see viimane on see, mida ma tahan mäletada ja kujutada. Selleläbi annan ka loa seda maali esimest korda avalikkuses esitada," lisab ta.

Eva Mustonen (s 1986) on õppinud Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas ja Gothenburgi Ülikoolis (HDK) disaini. Näitusel on tal väljas kolm teost: "Autoportree/Tool" (2012) käsitleb ühtpidi naiste ja meeste tööd kultuuris, teisalt isiklike mälestuste põiming, kangelanna konstrueerimine; "Menüü" (2009) on isiklik interpretasioon metafoorist "oled see, mida sööd"; "Salaõed vanas mõisas ehk autoportree Veenusega" (2010) on julgustükk, milles väljendub soov ilus olla.

Marja-Liisa Plats (s 1984) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, töötab illustraatorina. Viimased autorinäitused toimusid aastatel 2010 ja 2011 koostöös Anna Hintsi, Eva Labotkini ja Toomas Thetloffiga. Pärast seda läks ta Tartust ära ja elas ühe aasta Räpinas oma vanaema juures väikese talumajapidamise ärklitoas. Teda köitis naasmine kodupaika, kust oli 9 aastat tagasi lahkunud, et uurida, kui palju muutub mingi olulise koha tõlgendamine ajas. Õige pea hakkasid vanad kodused asjad rääkima lugusid. Näitusel eksponeeritud "Proloog" (2013) on üks selline lugu. Teos on tugevalt seotud ootamise temaatikaga. Kunstniku sõnul võib see olla proloogiks tema praegusele autoportreele.

Vahur Puik (s 1978) on fotograafiat õppinud Vallo Kalamehe käe all Tartu Noorte Tehnikute Majas. Alustanud loodusfotograafina, töötanud fotograafina ööklubis, pärast seda tegutsenud filmifotograafina mitmete dokumentaal- ja mängufilmide juures. Hiljem töötanud näituste ja fotokogudega seotud ametikohtadel Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis, Tallinna Tehnikaülikooli muuseumis. Mittetulundusühingu Eesti Fotopärand asutajaliige, Fotokunstnike Ühenduse liige. Hetkel pühendunud ajalooliste fotode asukohtade tuvastamise ja ülepildistamise rakenduse www.ajapaik.ee arendamisele.
Fotoseeria "Järeltulija" (2011-2013) on valik Facebookis avaldatud "perealbumi" beebipiltidest (https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150377361244718.372015.649119717), mis pöörab tähelepanu infoajastuga kaasnevale olukorrale, kus me ei suuda enam oma avalikku kuvandit kontrollida. Kuna kunstnik on portreteerinud nägu näitamata, tekib vaatajas harjumatu pinge - tal ei ole võimalik saada kontakti kujutatavaga ning seeläbi ka foto autoriga.


Tere tulemast!

LadyFest 2013 Tartus 8.-31.märtsini 2013

LadyFest Tallinn ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kutsuvad:

2013. aasta märtsis toimub kolmandat korda feministliku kultuuri festival LadyFest Tallinn. LadyFest on rahvusvaheliselt levinud kultuurifestivalide formaat, mis keskendub naiste loodavale kultuurile ning naiste elukaarest lähtuvatele küsimustele isiklikus ja ühiskondlikus elus. Sealjuures on tegemist kontraseksismiga: LadyFest eksponeerib eranditult naisautorite loomingut vastukaaluks paljudele kultuuriüritustele, kus esinevad valdavalt meesautorid ning mida tihtilugu korraldavad naised. LadyFest Tallinna näitustel esinevad naised, neid kureerivad naised, kuid näituse panevad üles mehed, sest kunsti ülesriputamine on Eestis maskuliniseerunud valdkond. Selline seksism on muidugi kentsakas, kuid aitab tähelepanu pöörata tõsise ja laialt levinud, kuid tavaliselt nähtamatu probleemi struktuurile.

Isiklik on poliitiline. See on kõige tuntum feministlik hüüdlause viimase 44 aasta jooksul. LadyFest Tallinn 2013 kolmiknäitus püüab selgust saada, mida on kujutanud Eesti feministlik kunst. Mis on üldse feminismi küsimused ja probleemipüstitused? Tallinnas Draakoni galeriis on vaatluse all naiskunstnike rühmitused nullindatel ning nende tegevus avalikus ruumis. Mitmed rühmitused ei soovinud küll galeriinäitusel osaleda, sest nende aktsioonide kontekst on tänav ja hetk, millal neid läbi viidi. Hobusepea galeriis näeme emantsipeerunud keskealise Eesti naise mõnevõrra melanhoolset kuid reibast (enese)kuvandit ning rõhk asetub naiste unistustele ja argipäevale. Tartus Y-galeriis oleme püüdnud visandada ühe võimaliku eesti feministliku kunsti kaanoni, kus saab ilmseks isikliku ja poliitilise sfääri lahutamatus ehk kuivõrd asjatu on neid sfääre vastandada.

Väga erinevaid naisi kujutaval näitusel püüame jõuda selgusele, millist rolli mängivad välimus, keha ja esteetilised valikuvõimalused kuidas inimest tajutakse, ning kuivõrd sõltuvad igaühe valikud bioloogilistest soodumustest, haridusest, klassikuuluvusest, seksuaalsest orientatsioonist, ametist, usust, vanusest ja perekonnaseisust. Kui kanooniliselt peetakse feministlikuks kunstiks äärmuslikke skandaalseid praktikaid, siis tänavune näitus vaeb pigem ebamoodsalt tüünelt eksistentsialistlikke küsimusi ning otsib, kuhu võiks feminism edasi minna ühiskonnas, kus ühelt poolt on vägistamine saanud normiks, usufundamentalistid soovivad aborte takistada, kuid enamusele ühiskonnast on selge, et võrdõiguslikkuse poliitika oleks kõigile majanduslikult ja emotsionaalselt tulutoov. Kuidas teisiti saaks katoliiklastel, rahvuskonservatiividel, seksuaalvähemustel, rahvusvähemustel, rikastel ja vaestel olla võimalik elada oma erinevate ideaalidega väärikalt ja turvaliselt üheskoos kui mitte emantsipeerudes?!

Lisainfot jälgi Facebookist https://www.facebook.com/ladyfesttallinn

Y-galeriis: Anu Juurak, F.F.F.F., Mare Tralla, Ly Lestberg, Marge Monko, Liina Siib, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Kai Kaljo, Valie Export Society.
9.–31. märtsini K-R 12-19, L-P 12-17

Korraldavad: Rebeka Põldsam, Kaisa Eiche

Avamine 8. märtsil kl 18.00.

Lisaks olete oodatud laupäeval, 9. märtsil kell 13:00 Y-galeriisse LadyFesti näitusele arutlema feministliku kunsti ajaloo ja kureerimise üle kunstiteadlase Katrin Kivimaa, kuraatori Reet Varblasega. Moderaator LadyFest 2013 näituse kuraator Rebeka Põldsam.

LadyFest Tallinn 2013 näitused teevad põgusa tagasivaate Eestis viljeletud feminstlikule kunstile ning püüab sõnastada, missuguseid eelkõige naisi puudutavaid ühiskondlikke ja isiklikke teemasid on Eesti kunstnikud käsitlenud. Reet Varblane ja Katrin Kivimaa võtavad põgusalt taaskord kokku, kuidas 1990ndatel feminism Eestisse jõudis, kuhu see jõudis milleeniumivahetuseks ning kuhu on nüüdseks jõutud - või feministlikule kõnepruugile truuks jäädes küsime: mis on hetkel Eesti (feministlikus) kunstis puudu?

Katrin Kivimaa (PhD) on professor Kunstiteaduse Instituudis, Eesti Kunstiakadeemias. Tema uurimistöö keskendub Eesti 20. sajandi ja kaasaegsele kunstile, feministlikule kunstiajaloole, rahvuslusele ja visuaalkultuurile. Ta on kirjutanud arvukaid artikleid naiste ja feministlikust kunstist Eestis, toimetanud feministliku kunsti tõlkeid ja käsitlusi, millest uusim on "Working with Feminism: Curating and Exhibitions in Eastern Europe" (TLÜ Kirjastus). Aastatel 2009-2010 oli ta osa eest uurimisrühma näitusel "Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe (MUMOK Viin ja Zacheta Gallery, Varssavi). Aastal 2010 kureeris Katrin Kivimaa koos Kädi Talvojaga Kumu Kunstimuuseumis näituse "Nõukogude naine eesti kunstis".

Reet Varblane õppis ajalugu ja kunstiajalugu Tartu Ülikoolis. Ta on olnud huvitatud soouuringutest ja feministlikust kunstist alates 1991. aastast, mil osales Euroopa naiste kongressil. 1995. aastal kureeris Varblane koos Mare Tralla ja Eha Komissaroviga Eesti esimese feministliku näituse "Est.Fem.". Alates sellest ajast on ta kureerinud mitmeid sugu ja feminismi puudutavaid küsimusi puudutavaid näituseid, sealhulgas "Metadialoog" (1998), "Kehaturg" (2007), "Obscurum per obscurius" (2009 - koos Ilja Sundelevitšiga), "Naised muutuvas maailmas" (2009 - naiskunstnikud Iisraelist), "Isiklik on poliitiline. Tõlgendades Hannah Höch kunsti" (2010), “Ema ja tütar” (2011). Ta on kirjutanud kunstikriitikat alates 1976 ja kirjalikult soolisest võrdõiguslikkusest alates 1994. aastast.

Kontakt: Rebeka Põldsam rebeka @ cca.ee

Täname: 
Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kunstnike Liit, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Uue Kunsti Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, CUNTemporary, Vaiko Edur, Katrin Kivimaa, Dénes Farkas, Neeme Külm, Elin Kard, Airi Triisberg, Kadi Estland, Killu Sukmit, Anne Maisvee, Jekaterina Bolotnaja, Reimo Võsa-Tangsoo, Tartu Kunstimaja.

Anne Parmasto HAPE 27.veebruar - 3. märts

Olete oodatud Anne Parmasto isiknäituse HAPE avamisele teisipäeval, 26. veebruaril kell 17.00 
Tähelepanu! Näitus jääb avatuks vaid 3. märtsini 2013 (k.a.).


Teaser: https://vimeo.com/60335531

Rühmanäitus ROMEO JA JULIA 7.-23. veebruar

Kristiina Hansen & Ånond Versto "Sky Detail"

Osalevad kunstnikud: Kristiina Hansen, Tõnis Kenkmaa, Laura Kuusk, Johannes Säre, Triin Tamm, Laura Toots, Anu Vahtra, Ånond Versto, Sigrid Viir
Kuraator: Anneli Porri

"Teate seda tunnet, kui tahaks väljendada oma erutust, afekti, igavust, sõltuvust, suutmatust, tahet, püüdu, võimetust, igatsust, frustratsiooni, sest miski ei ole meie käe või soovide järgi, taipamist, ebakindlust... aga ei saa, sest ei ole või ei leia õigeid sõnu. Sõnad ei ole isegi õiged, sest tunded on niivõrd kehalised, füüsiliselt aistitavad. Siis jääb üle ainult vastata sellele tundele ja väljendamispüüule asjadega ja tegevusega, elada see endast välja, luua objekt, mis näitaks nii selgelt ja möödapääsmatult, mis tunne on igatseda, erineda, olla kohatu, tähtsusetu, kuuluda kuhugi, olla supervõimetega.

„Romeo ja Julia“ on näitus kunstnikuobjektidena metaforiseeritud ready-made’idest. Näituseteosed on kõik kunstnikuobjektid, mis kasutavad igapäevaste tarbeesemete vormi või selgelt äratuntavaid materjale – köögitarbed, mööbel, voolik, ämber, post-it paber, kingad, õhkmadratsid, kummipael, tsement – , aga väikeste sekkumiste ja modifikatsioonide tõttu on nad muudetud kunstniku afekti väljendavaks žestiks.

Hoolimata osalevate kunstnike fotograafia- või graafikaalasest haridusest võib esitatud töid pidada pigem skulptuurideks, ükskõik kas reaalses ruumis eksisteerivateks või ainult fotol näha olevateks ajutisteks konstruktsioonideks.

Näitusetervikule andis nime Tõnis Kenkmaa omavahel ühendatud pooltühjade õhkmadratsitega töö „Romeo & Juliet“, mis esitab kõige paremini vastastikust sõltuvust, kehataju, vaataja varasemaid kogemusi ja psühholoogilist pinget. Samal ajal on kõik nii romantiline, ebaromantiline, banaalne ja eriline.

Näitusetööde põhistrateegiaga tähistame ühtlasi 100 aasta möödumist Marcel Duchampi esimesest ready-made’ist."

Näituse raamatu koostas ja toimetas Anneli Porri, kujundas Indrek Sirkel ja välja andis kirjastus Lugemik. Tekstide autorid Anneli Porri ja Kristiina Hansen, intervjuud kunstnikega tegi Laura Toots.

Näituse installatsioon ja kujundus Valge Kuup OÜ.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Jaana Jüris, Neeme Külm, Mariliis Oksaar, Tanel Paliale, Sohvi Viik

Repro: Kristiina Hansen & Ånond Versto. Sky Detail. Värvifoto, 70 x 105 cm, 2011

Loe lisaks:

Kadri Rood Sirbis 
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17310%3Ahommage-duchampile&catid=6%3Akunst&Itemid=10&issue=3430

näituse vaade by Jaak Kikas

näituse vaade by Jaak Kikas

näituse vaade by Jaak Kikas

TÜ maalimagistrandid näitusel TIIU LIND 6.-27. jaanuar 2013

Laupäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avame Y-galeriis Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli korraldatud näituse TIIU LIND

Osalevad kunstnikud:

Tanel Tosting (TÜ maalikunst,magistratuur)

Edgar Tedresaar (TÜ maalikunst, magistratuur)

Matthias Sildnik, külalisüliõpilane (EKA skulptuur, magistratuur)

Tiiu Lind, külalisüliõpilane (TÜ arstiteadus, magistratuur)

Õppekursus „Maal/dekonstruktsioon“ päädib vastavalt ainekaardi kirjeldusele üliõpilaste teostatud näituseprojektiga, magistrikursuse juhendaja on antud kontekstis ka näituse kuraatori rollis. Maalikunsti kui meediumi kõrval on väljendusvahenditena kasutusel environment/ruumi-installatsioonid, videod, tegevuskunst jmt. Näituse ettevalmistusprotsessis toimuvatelt läbirääkimistelt ja interdistsiplinaarsetelt rühmateraapiatelt siirdutakse avatud silmade ja kõrvadega otse ellu, maalikunstnikud ei sulge silmi meid 2012 ja 2013 aastal Eestis ümbritseva reaalsuse ees.

Näitus TIIU LIND räägib sellest, mis võib vabalt juhtuda meie kõigiga. Galeriiruum on antud näituseprojekti raames tuunitud kõigile avatud ennetus- ja ravikeskuseks. Näituse ülesehituses märkab vaataja kokkulangevusi meditsiiniasutustes (kliinikud, haiglad, apteegid jne) kogetuga – ooteruumid, vastuvõtunumbrid, haiguslood jne.

Diagnooside laiahaardelisuse tõttu ei tule kõne alla privaatinfo lekitamine. Terapeut või psühhiaater võib mõnikord olla ka ise abivajaja rollis, rääkimata vastupidisest juhtumist kus patsient olude sunnil ise ravitseja rolli asub. Näitust TIIU LIND läbiv teema on teraapia arstidele,näituse töörühma on kaasatud TÜ arstiteaduskonna VI kursuse üliõpilane Tiiu Lind, tulevane psühhiaater. Järjekorrad haigekassa poolt makstud arstide vastuvõttudele on pikad, näitusel saab astuda tohtritega neljasilmavestlusesse eellindistatud DVD-programmide vahendusel.

Tanel Tolsting on näitusel esinevaist kunstnikeist ainus kes tegeleb klassikalise portreemaaliga, tema perfektse naturalismi laadis maalitud TIIU LINDi portreedes on tugev annus psüühilist häiritust. Need portreed jäävad oma tavatu intensiivsuse tõttu vaataja meeli veel kauaks kummitama: "Tiiu vari", "Tiiu vasakul", "Tiiu paremal", "Tiiu keskendub", "Tiiu-Tiiu". Toltingult on näitusel ka video "Läti reis 2012 suvel", lisaks ajahambast räsitud vineerid.

Matthias Sildniku ja Edgar Tedresaare koosstöös on valminud puust jm käepärasest materjalist valmistatud hiigelskulptuur - Ken of Estland, uue aja Kalevipoeg ja Suure Tõll ühes isikus.

Inimkonda on pika ajaloo jooksul saatnud soov tabada täiuslikku ilu. Ken of Eestland on Barbie abikaasa Keni ideaalkeha järgi loodud skulptuur, ta on kaitsepühak, kes on toeks kõigis rahva kannatustes.

Edgar Tedresaarelt on näitusel arhetüüpne puust ja lõuendist valmistatud raamat „Sinu võitlus“.

Matthias Sildnik:

Patsiendi ja psühhiaatri vaheline suhtlus on intiimne vahekord, mille eesmärgiks on patsiendi toimetulek iseenese probleemidega. Aga mis juhtub siis kui psühhiaater on kunstnik. Mis siis kui patsiendist saab vahend loovate eesmärkide saavutamisel? Ja mis siis kui arst satub sõltuvusse patsiendi nõrkusest. Kas Inimene saab ennast tunda nagu päike? Jah saab, Tiiu suudab seda. Kuulake ja saate teada kuidas!

Patsient on antud projektis noorem keskealine mees, kutselt ettevõtja. Arst on enesesse süübinud, tegelikkusega pinnalises kontaktis olev, kunstniku loomuga, filosoofilistesse ja poeetilistesse aruteludesse sukelduv ja mittejärjekindel isiksus.

Teraapia kaldub psühhoanalüütilise koolkonna raamistikku, mis kujutab endast analüütilist vestlusi patsiendi ja arsti vahel. [...] Arsti mõttekäigud ei ole alati vahetus kontaktis patsiendi muredega. Võib jääda mulje, et arst vajab rohkem abi kui patsient.

Näitusel TIIU LIND ravitakse inimesi läbi erinevate meelte, kunstinäitusele kohaselt on vastuvõtt tasuta, ilma järjekorrata ja seda ka ravikindlustamata isikutele. Eksponeeritavad maalid, puuskulptuurid ja videod aitavad inimestel paraneda ja stressist vabaneda.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud  27. jaanuarini 2013.

Lisainfo:

Jaan Elken (TÜ, juhendaja)

GSM 5540544

jaan.elken@ut.ee

Kaisa Eiche
Y-galerii 

ygalerii@gmail.com

ygalerii.blogspot.com

Y-galerii (Küütri 2, Tartu) on avatud K-R 12-19, L-P 12-17.

Eleriin Ello "JA ME TEEME NÄO, ET NEID POLE" 08. -- 30. detsember 2012

Laupäeval, 8. detsembril kell 17 olete oodatud Eleriin Ello isikunäituse "Ja me teeme näo, et neid pole" avamisele.

"Minu taotlus on luua lõdvalt seotud narratiiv, kollaaž, kulgemine ruumis.
Ruumis on vertikaalid: liikumine juurest isikuni, isikust massi, massist tagasi läbi isiku metsa - inimlikkus oma täies pikkuses. Horisontaaliks on kultuur ja normaalsus, maalimeedium, konstruktsioon. Mõõdete ristumiskohal on vaataja, Y-galerii, need objektid."

Näitus jääb avatuks kuni 30. detsembrini 2012.

Eleriin Ello (1984) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (MA maal 2010, BA graafika 2007); väljendub enamasti maali- ja videomeediumis, teeb vahel performance'eid ning animatsioone. 

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Andra Aaloe, Delina Reiss, Mari Prekup, Riho Kall, Saskia Järve, Villem Jahu, Ahti Sepsivart

Y-galerii (Küütri 2, Tartu) on avatud K-R kella 12-19 ja L-P kella 12-17.

Tähelepanu! Pühade ajal on galerii suletud.

Tere tulemast

 Eleriin Ello (repro)

NOSTALGIAT KOLLEKTSIONEERIDES 10.november - 02. detsember 2012

Osalevad kunstnikud: Vahram Muradyan, Tarvo Hanno Varres, Linda Maria Varoma

Nostalgia on kultuuris sümptomaatiliseks nähtuseks selle mõiste tekkimisest saadik. Sõna ise on tuletatud kreeka keelsetest väljenditest nostos - koju pöörduma ja algia - igatsev, kuid on nähtusena siiski "avastatud" alles 17. sajadil, kui Śveitsi meditsiinitudeng  Johannes Hofer oma väitekirjas "Dissertatio medica de nostalgia" (1688) vastavaid sümptomeid kirjeldab. Kultuurile ülekantult ei ole nostalgia pelgalt indiviidi subjektiivne millegi-kellegi ilmajäämisest tingitud igatsustunne, vaid ka ajalooline kollektiivne nähtus.

Kuidas nostalgiat kollektsioneerida? Üheks enim levinud ja kättesaadavamaks representatsioonivahendiks on kaasajal fotograafia. See on nii tavaline, kui midagi huvipakkuvat kogedes nn uue meedia põlvkond taskust telefoni võtab ja kogetavat kohe mingil viisil salvestama hakkab. Paljuski loomulikult ja suurema poleemikata on kulgenud inimeste üleminek vahetust elu kogemisest masinate abil vahendatud kogemisele. Samas üheks fotograafia olulisimaks funktsiooniks kultuuris ongi pildiline mäletamine - ajalooliste hetkede jäädvustamine, mis võivad olla olulised nii indiviidi kui rahvusriigi tasandil.

Näitusel "Nostalgiat kollektsioneerides" esindavad isikliku aja- ja ruumitunnetusest lähtuvat nostalgilisust Tarvo Hanno Varres (s 1970) fotoseeriaga "Nurgad" ja Vahram Muradyan (s 1983) fotoseeriaga "Ootamised".

Seeria "Nurgad" (kollektsioneeritud aastast 2009) koosneb Tallinna kesklinna sõlmpunktide fragmentidest. “Nurgad” on subjektiivne visuaalne uuring linnakeskonna näivast anonüümsusest ja mitmekihilisusest, kuid üsna abstraktsel tasandil. Majanurgad on kunstniku jaoks piirkonnad, kust peegeldub haavatavus ja ükskõiksus, just nagu inimeste nägudeltki. Majanurgad on isikustatud, märkame neil inimlikke arme. Inimesi endid pole küll pildil, kuid nad on seal olnud: enamasti kiirelt möödudes, teinekord endast jälgi jättes.

Seeria "Ootamised" ("Waitings", aastast 2007) koosneb põhiliselt Yerevanis, Tartus ja Sankt-Peterburis dokumenteeritud ootamistest, kui kunstnik samal ajal igavusest põrandat vahtis. Aastatega see kollektsioon kasvas ning muutus omamoodi visuaalseks päevikuks, milles avalduvad isikliku elu episoodid. Neile tagasi vaadates võivad meenuda jäädvustatud hetke pisimadki detailid ja tundevarjundid.

Linda Maria Varoma (s 1985) esindab fotoseeriaga "Laulev naaber" ("The Singing Neighbour", 2009-2011) kollektiivse nostalgia näidet. Aastatel 2009-2011 pildistas ta üles Eesti linnade lauluväljakuid ja külades asuvaid laululavasid. Ajalooliste sümbolitena võib neid arhitektuurilisi objekte määratleda Eesti rahvuslikku identiteeti taasloovateks nostalgia objektideks, kus dominantseks narratiiviks on mälestused laulvast revolutsioonist.


Näitus jääb avatuks kuni 02. detsembrini 2012.

Täname: Eesti Kultuurkapital, TÜ Multimeediakeskus, Ando Orav, Rebeka Põldsam.

Y-galerii (Küütri 2, Tartu) on avatud K-R kella 12-19 ja L-P kella 12-17.


Fotode autoriteks Tarvo Varres, Juka Käärmann, Vahram Muradyan

"Nurgad"

"Nurgad"

foto seeriast "Nurgad"

"Laulev naaber"

seeriast "Laulev naaber"

seeriast "Laulev naaber"

"Ootamised"

"Ootamised"

seeriast "Ootamised"

seeriast "Ootamised"

seeria "Ootamised" müügiks