XXI sajandi esimese kümnendi lõpul on õhus mõnevõrra apokalüptilised meeleolud. Keskkonnakatastroofid, jõuvahekordade muutumine maailmapoliitikas ning algav globaalne majanduskriis annavad selleks ka põhjust. Ja nagu alati segastel aegadel, otsivad inimesed, nende hulgas juba olemuslikult ebakindla ühiskondliku staatusega kunstnikud tuge müstikast ja alternatiivsetest maailmanägemise viisidest.
Ja samas ei tohi unustada, et teatavast New Age-miksist (sulamist iganädalasest joogatrennist, reinkarnatsiooniõpetusest, usust nõidadesse, sensitiividesse ning auratransformatsiooni) on läbi imbunud ka keskmise Eesti Vabariigi kodaniku teadvus. Olles üks ateistlikumaid Euroopa riike, oleme samas kaugelt üle keskmise altid kõikvõimalikele esoteerilistele õpetustele.
Me elame küll pealiskaudselt usuvabas, domineerivalt ratsionaalse maailmavaatega riigis. Ometi sellises, mille kultuuriminister käis äsja ametiisikuna tuntud ravitsejale ja selgeltnägijale selle sünnipäeva puhul õnne soovimas.
Näitus Y-galeriis uurib seda teemat nii dokumentalistlike videoteoste kohtumiste kui ebatavalise fotoseeria kaudu. Näitus koosneb kahest osast:
1. Aurafotod näitusel osalevatest kunstnikest ja selle kuraatorist. Eksponeeritud koos esoteerikapoes, kus Kirliani meetodil aurafotosid tehakse, nendega kaasa antavate kirjalike auraanalüüsidega. Kunstnikud ja näituse kuraator on auratpaljastava röntgeni alt läbi käinud, esoteerilises mõttes alasti. Omamoodi "astraalsed" "aktifotod".
2. Videodokumentalistika Teet Raudsepalt ja Liisi Eelmaalt ning videoinstallatsioonid Kristin Kalamehelt ja Josephine Woodilt (UK).
Eelma on noorema põlvkonna tunnustatud videokunstnik, kes on oma varasemates töödes dokumenteerinud nii religioosseid sekte, new age-nähtusi kui noorpoliitikuid, sõjväelaseid kui Savisaare-usku pensionäre. Sellel näitusel eksponeeritud "Õnne keeks" näitab kiretult, kuid tahtmatult koomiliselt ühte uusmütoloogilist nähtust : usku õnnetoovasse juuretisse, mis on väidetavalt pärit Jeruusalemmast. Sellega keeksi küpsetama veenab videos selle autorit tema oma ema.
Väljas on Teet Raudsepa minu poolt kureeritud Tallinna Kunstihoone näitusel "Loomakari/Animal Collective" eksponeeritud video "Ma pole budist, ma elan siin" nn director`s cut, natuke pikem ja ingliskeelsete subtiitritega varustatud versioon.
Kristin Kalamees eksponeerib oma uut, selle näituse jaoks valminud videoinstallatsiooni "New Generation", mida võib, aga ei pruugi tõlgendada ka irooniana indigolaste kultuse suhtes. Lihtne ja lööv, autori filmialast haridust ja kogemusi ära kasutav puänteeritud sketsh.
Sellega suhestub, kuigi mitte liiga otse, mingis mõttes Josephine Woodi perversne joogavideo "Freedom Yoga". Samamoodi nagu Kalamehe video on sellisena olemas tänu autori emarollile, ei oleks Wood arvatavasti oma kunstiteost teinud, kui tema isiklikus ajaloos poleks kogemust ärimeeste seltsidaamina.
See kõik läheb loomulikult suurepäraselt kokku New Age`i gurude õpetusega, et iga hing on siia maailma tulnud arenema ja erinevate kogemuste kaudu õppima. Ning et kohe-kohe on algamas Uus Ajastu, kus inimkond tõuseb kollektiivselt kõrgemale teadvuse tasemele, aga sellele eelneb kriisiperiood, mille jooksul terad eraldatakse sõkaldest ja karmavõlad nõutakse inkassoga sisse.
Sandra Jõgeva
kuraator
Näitust toetab Tartu Kultuurkapital ja avangardkultuuri festival Eclectica
*
foto by Tartu Postimees
***
vt ka
AK (1. sept 2009)
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=25153
Tartu Postimees
www.tartupostimees.ee/?id=158320
parimadaastad.blogspot.com (Sandra Jõgeva blogi)
eclectica.ee (kogu festivali kava)
No comments:
Post a Comment