Y galerii: ART ISTKUKU NU UT esitleb: "Lisa 6.Nähtamatu käe poliitika"

LISA 6. Nähtamatu käe poliitika

Aeg: 09.09.--02.10.2010
Koht: Y-galerii, Küütri 2, Tartu

Avamine: 08.09.2010 kl 19.00

Avaüritused:
kl 19.00 OÜ Visible Solutions performance-tooteesitlus
kl 20.00 Phil Collinsi video "dünya dinlemiyor" ("the world won't listen") Athena Keskuse kinosaalis.
NB! Teost näidatakse vaid ühe korra!

Osalevad kunstnikud:
Milijana Babic; (Rijeka), Phil Collins (Berliin/Glasgow), Johnson & Johnson (Tallinn), Flo Kasearu (Tallinn), OÜ Visible Solutions (Tallinn), R.E.P. grupp (Kiiev), Mladen Stilinovic (Zagreb), Pilvi Takala (Amsterdam/Helsingi), Sener Özmen & Erkan Özgen
(Istanbul) ja Katarina Zdjelar (Belgrad/Rotterdam).

Kuraator: Rael Artel

Näitus «LISA 6. Nähtamatu käe poliitika» on osa kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT selleaastasest projektist, mis kujutab endast eelsoojendust ja hoovõttu järgmise aasta festivali tarvis. Projektiga kaasnev trükis, Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiive uurimus, kaardistab positsioone ja liikumisi, visioone ja struktuure Tartus kui konkreetses aeg-ruumi punktis, selle uurimuse ühe lisa moodustava näituse suhe teemaga on aga veidi laiem.

Näituse «LISA 6. Nähtamatu käe poliitika» eesmärgiks on vaadelda ja analüüsida sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis on kaasaegse kultuuriproduktsiooni vältimatuks taustsüsteemiks. Uutele teadmisekildudele ja tunnetusnüanssidele teedrajav töö on ära tehtud kaasaegse kunsti vahenditega ning uurimisrühma moodustab valik Euroopas tegutsevaid ja ümbritsevasse ühiskonda teravalt suhtuvaid kunstnikke. Peamiste töömeetoditena on kasutatud (enese)iroonilist distantsi, demonstratiivseid žeste ja mitmemõttelisi võrdluspilte otse elust.

Näitusel «LISA 6. Nähtamatu käe poliitika» pole ranget keskpunkti või üht kindlat juhtnarratiivi, pigem võiks seda vaadata kui subjektiivset valikut «nähtamatu käe» erinevatest tegutsemisloogikatest ja meie vastustest neile liigutustele. Tuleb meeles pidada, et Adam Smithi sõnastatud ja majandusteaduses turu isereguleerumise metafoorina kasutusse läinud «nähtamatu käsi» on tõesti nähtamatu, st me ei näe mitte kätt, vaid tema tegutsemise tulemust. Tõsi küll, ühel juhul on kunstnikel õnnestunud nähtamatu käsi termokaaameraga tabada, kuid käe mikroliikumistes on ikkagi veel palju seletamatut. Ta suunab, reguleerib ja paneb meid käituma nii, nagu ta tahab. Meie ümber käib nähtamatu käe nukuteater...

Kõigist teostest jooksevad paralleelselt ja risti-rästi üksteisest läbi ja mööda mitu teemaliini, mida võiks alustuseks artikuleerida ainult märksõnaliselt. Esimese ideelise suuna moodustavad konkreetselt kunstile ja kunstniku positsioonile tagasi viitavad teosed, mis reflekteerivad neid ümbritsevat loomekeskkonda -- irvitavad riiklikuks kultuuripoliitikaks kohaldatud loomemajanduse põhimõtete üle; teevad (enese)iroonilisi märkusi kunstniku sotsiaalse positsiooni, äraelamisvõimaluste, töömeetodite ja «kliendisuhete» üle; visualiseerivad intellekuaalse töö probleeme. Kas ei kuku mitte naeruväärselt välja see majandusprintsiipide üksühene, automaatne ja hoolimatu ülekanne kunstiväljale? Kas mitte liiga tihti ei räägita reaalsete sissetulekute asemel missioonitundest? Kas kunstnikuks olemine on pigem usu- kui mingi muu küsimus?

Teise temaatilise võtmesõnana võiks ära tuua wanna-be mentaliteeti kui igati respektaablit teed erialasele positsioonile, sissetulekutele, hingerahule. Kunstnikud kujutavad ja salamisi vist ka pilavad teiste ja iseenda püüdlusi olla parem kui ollakse või olla keegi teine, imiteerida edukust ja edumeelsust, varjata oma nõrkusi ja rääkida kõva häälega kordaminekutest. See osa töid pigem markeerib seda domineerivate väärtustega täidetud mentaalset ruumi, mida kujundavad meedia, tööandjad, poliitikud ja meelelahutustööstus. Kohalikku päritolu neoliberaalne karaoke-kapitalism, aastaid majandusbuumi toitnud rumal optimism, usk lõputusse majanduskasvu ja vabasse turgu -- kas pole need mitte erinevate alaväärsuskomplekside kompensatsioonimehhanismid, mis vajaksid (enese)kriiitilise pilguga ümber vaatamist?

Üks üldrahvalikumaid arusaamu kunstist käsitleb kunsti kui peeglit, mis peaks peegeldama elu ja reaalsust meie ümber. Tulles vastu laiade masside soovidele, näitamegi publikule peeglit -- sellel näitusel pole ühtegi müüti, ainult reaalsus ise! Kuigi moonutused on suured ja näitus võib näida kõverpeeglina, julgen kinnitada, et elu Tartus, Eestis ja endises Ida-Euroopas ongi selline, moondunud ja kõver nagu deliirne unenägu.
Enjoy, enjoy, enjoy!

Lähem info näituse «LISA 6. Nähtamatu käe poliitika» Rael Artelilt emailil
rael(a)publicpreparation.org või telefonil +372 56 229 213

Lähem info kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT kohta veebilehel Kaisa Eichelt (peakorraldaja) emailil kaisa.eiche(a)gmail.com või telefonil +372 51 055 75

www.artistkukunuut.org

Loe ka, mida teised näitusest kirjutavad:

Raimu Hanson Tartu Postimehes:
www.tartupostimees.ee/?id=311611

Indrek Grigor Sirbis "ART IST KUKU NU UT Lisa 6."
www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11364%3Aart-ist-kuku-nu-ut-lisa-6&catid=6%3Akunst&Itemid=10&issue=3316

"ART IST KUKU NU UT 2010. Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad"
koostasid Kaisa Eiche ja Rael Artel
kujundas Mikk Heinsoo
toimetas ja keeletoimetas Andreas Laansalu
tõlkisid Mario Pulver, Esta Tatrik
Toetas Tartu Linn ja Eesti Kultuurkapital
Tasuta
tiraazh 800