Ühiskonnas on alati teemasid, millest ei räägita. Kokkuleppeid, või
tõekspidamisi, millesse usutakse jäägitult, ning millele vastandudes,
või isegi mille kohta küsimusi küsides minnakse vastuollu ühiskonna
normidega/hea tavaga/moraaliga/ühiste eesmärkidega, iseendaga (jne).
Seda nii ühiskonnast laiemalt rääkides, kui ka isiklikku sfääri
avalikuks lükates.
Need teosed ei põgene häirimist selgitavate/põhjendavate
kontseptsioonide taha, ei taotle kahes keeles maailma seletamist.
„Asjad, millest ei räägita" otsib kujundliku kunstikeele võimet
käsitleda teemasid, millest kirjas-sõnas ei saa rääkida, millest
räägitakse liiga palju, millest ei taheta ükskõik millistel põhjustel
rääkida, või mille sõnalis-keeleline käsitlemine on võtnud enda kanda
juba rohkem informatsiooni, kui algses sõnumis oli – õpitud,
kohustuslikud assotsiatsioonid söövad ära suhestumise, tähenduste
tähenduste tähendamine varjutab sisu, kujutluslikult kõnelevad
omadused mattuvad nõutavatesse täpsustustesse.
Kuus teemat täidavad galerii ning tervik tegeleb murdepunktiga, kus
kohtuvad tavakeele väljendusvõime subjektiivne lõpp, ühiku soovimatuse
läbi tavakeelt kasutada otsitakse tähendusi ja sõnumeid, mida saaks
kanaliseerida pildilis-kujundliku keele poole.
Vaataja satub olukorda, kus teda ei karjatata harjumuspäraselt
sõnadega läbi tarandike õigele tähendusväljale, kus antakse võimalus
suhestuda endale sobilikuma keelega, vaid ta satub vaikivalt rääkivate
kujundite keskele, mis ei taotlegi võimalikult ühest, kitsenevat,
õiget mõistmist.
Öelda „provokatsioon" on mugav tagala normi piirides. Öelda „jälle
mingi hämar kontseptualism" on siiamaani veel põhjendamata usk
tegelikesse, kõigutamatutesse tõdedesse.
Hinnanguline suhestumine ei ole kohustuslik. Täpsus ei ole taotlus.
Osalevad Kaisa Eiche, Madis Katz, Marja-Liisa Plats, Taavi Piibemann,
Toomas Thetloff ja Kalev Vapper.
Näitust on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment