Eike Eplik ja VÄIKE OKS 27. augustist --10. septembrini 2011

VÄIKE OKS
Kunstnik Eike Eplik


EIKE EPLIK (s.1982)  lõpetas  2007 aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli. Seejärel suundus EKA Skulptuuriosakonda magistriõpingutele, mille lõpetas 2010 aasta kevadel. On end täiendanud vahetusüliõpilasena Soomes Turun Ammattikorkeakoulu skulptuuriosakonnas ja hiljem EKAs õppimise ajal korduvalt Soomes ning Berliinis teisi skulptoreid assisteerides. Käesolev näitus on Eike esimene isikunäitus. Kunstnikuna taotleb teoste loomisel narratiivsust, mängulisust ja avatust, et vaatajas endas seoseid tekitada.
Näitusel VÄIKE OKS on Eike eksponeerinud väikeskulptuuridest koosnevaid installatsioone, mis koosmõjus omailmalise ja personaalse keskkonnana mõjuvad.

"Läksin mööda teed, leidsin maisipõllult surnud kitse. Raske oli aru saada millesse ta oli surnud, verd ei olnud, loom tundus terve. Putukad ronisid korjusel. Ma veel imestasin, et herilased.

Läksin edasi, seal vilksatas vihane loom. Nägin korraks selle lõusta - hambad irevil. "Muljetavaldav," jõudsin mõelda.  Selline loom võis tõesti kitse tappa.
Aga verd ei olnud… kitsel oli vist ikka mingi sisemine viga.

Mulle hakkas tunduma, et see kits ei olegi päriselt surnud - korraga ma justkui ise olin see kits ja seisin oma toas. Äkitselt hakkasid putukad kogunema ja mu pea plahvatas.

*
Ärkasin ülesse ning tundsin nälga.
Õue minnes nägin, et naabri koer kössitab kännu juures.
Ta oli jäänud murdunud puu oksa alla ja surnud.

Teine väike koer haukus seal samas puu peale. Mõtlesin: ”Haugu, haugu, sest hambaid sul ju pole".
Kas koer saaks puust jagu?  Ehk juhul, kui kõik küla koerad selle puu juurtele iga päev pissiksid.

Jõudsin poest tagasi koju ja märkasin, et linnud olid hakanud koera korjust nokkima.
Läksin tuppa, panin sardellid tulele."


Kunstnik pühendab oma esimese isikunäituse sõbrale Sandrile, keda ta väga armastab.
 
TÄNUD: Eesti Kultuurkapital, OÜ Ahjutarve.

fotode autoriks on Martiini