2013. aasta märtsis toimub kolmandat korda feministliku kultuuri festival LadyFest Tallinn. LadyFest on rahvusvaheliselt levinud kultuurifestivalide formaat, mis keskendub naiste loodavale kultuurile ning naiste elukaarest lähtuvatele küsimustele isiklikus ja ühiskondlikus elus. Sealjuures on tegemist kontraseksismiga: LadyFest eksponeerib eranditult naisautorite loomingut vastukaaluks paljudele kultuuriüritustele, kus esinevad valdavalt meesautorid ning mida tihtilugu korraldavad naised. LadyFest Tallinna näitustel esinevad naised, neid kureerivad naised, kuid näituse panevad üles mehed, sest kunsti ülesriputamine on Eestis maskuliniseerunud valdkond. Selline seksism on muidugi kentsakas, kuid aitab tähelepanu pöörata tõsise ja laialt levinud, kuid tavaliselt nähtamatu probleemi struktuurile.
Isiklik on poliitiline. See on kõige tuntum feministlik hüüdlause viimase 44 aasta jooksul. LadyFest Tallinn 2013 kolmiknäitus püüab selgust saada, mida on kujutanud Eesti feministlik kunst. Mis on üldse feminismi küsimused ja probleemipüstitused? Tallinnas Draakoni galeriis on vaatluse all naiskunstnike rühmitused nullindatel ning nende tegevus avalikus ruumis. Mitmed rühmitused ei soovinud küll galeriinäitusel osaleda, sest nende aktsioonide kontekst on tänav ja hetk, millal neid läbi viidi. Hobusepea galeriis näeme emantsipeerunud keskealise Eesti naise mõnevõrra melanhoolset kuid reibast (enese)kuvandit ning rõhk asetub naiste unistustele ja argipäevale. Tartus Y-galeriis oleme püüdnud visandada ühe võimaliku eesti feministliku kunsti kaanoni, kus saab ilmseks isikliku ja poliitilise sfääri lahutamatus ehk kuivõrd asjatu on neid sfääre vastandada.
Väga erinevaid naisi kujutaval näitusel püüame jõuda selgusele, millist rolli mängivad välimus, keha ja esteetilised valikuvõimalused kuidas inimest tajutakse, ning kuivõrd sõltuvad igaühe valikud bioloogilistest soodumustest, haridusest, klassikuuluvusest, seksuaalsest orientatsioonist, ametist, usust, vanusest ja perekonnaseisust. Kui kanooniliselt peetakse feministlikuks kunstiks äärmuslikke skandaalseid praktikaid, siis tänavune näitus vaeb pigem ebamoodsalt tüünelt eksistentsialistlikke küsimusi ning otsib, kuhu võiks feminism edasi minna ühiskonnas, kus ühelt poolt on vägistamine saanud normiks, usufundamentalistid soovivad aborte takistada, kuid enamusele ühiskonnast on selge, et võrdõiguslikkuse poliitika oleks kõigile majanduslikult ja emotsionaalselt tulutoov. Kuidas teisiti saaks katoliiklastel, rahvuskonservatiividel, seksuaalvähemustel, rahvusvähemustel, rikastel ja vaestel olla võimalik elada oma erinevate ideaalidega väärikalt ja turvaliselt üheskoos kui mitte emantsipeerudes?!
Lisainfot jälgi Facebookist https://www.facebook.com/
Y-galeriis: Anu Juurak, F.F.F.F., Mare Tralla, Ly Lestberg, Marge Monko, Liina Siib, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Kai Kaljo, Valie Export Society.
9.–31. märtsini K-R 12-19, L-P 12-17
Korraldavad: Rebeka Põldsam, Kaisa Eiche
Avamine 8. märtsil kl 18.00.
Lisaks olete oodatud laupäeval, 9. märtsil kell 13:00 Y-galeriisse LadyFesti näitusele arutlema feministliku kunsti ajaloo ja kureerimise üle kunstiteadlase Katrin Kivimaa, kuraatori Reet Varblasega. Moderaator LadyFest 2013 näituse kuraator Rebeka Põldsam.
LadyFest Tallinn 2013 näitused teevad põgusa tagasivaate Eestis viljeletud feminstlikule kunstile ning püüab sõnastada, missuguseid eelkõige naisi puudutavaid ühiskondlikke ja isiklikke teemasid on Eesti kunstnikud käsitlenud. Reet Varblane ja Katrin Kivimaa võtavad põgusalt taaskord kokku, kuidas 1990ndatel feminism Eestisse jõudis, kuhu see jõudis milleeniumivahetuseks ning kuhu on nüüdseks jõutud - või feministlikule kõnepruugile truuks jäädes küsime: mis on hetkel Eesti (feministlikus) kunstis puudu?
Katrin Kivimaa (PhD) on professor Kunstiteaduse Instituudis, Eesti Kunstiakadeemias. Tema uurimistöö keskendub Eesti 20. sajandi ja kaasaegsele kunstile, feministlikule kunstiajaloole, rahvuslusele ja visuaalkultuurile. Ta on kirjutanud arvukaid artikleid naiste ja feministlikust kunstist Eestis, toimetanud feministliku kunsti tõlkeid ja käsitlusi, millest uusim on "Working with Feminism: Curating and Exhibitions in Eastern Europe" (TLÜ Kirjastus). Aastatel 2009-2010 oli ta osa eest uurimisrühma näitusel "Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe (MUMOK Viin ja Zacheta Gallery, Varssavi). Aastal 2010 kureeris Katrin Kivimaa koos Kädi Talvojaga Kumu Kunstimuuseumis näituse "Nõukogude naine eesti kunstis".
Reet Varblane õppis ajalugu ja kunstiajalugu Tartu Ülikoolis. Ta on olnud huvitatud soouuringutest ja feministlikust kunstist alates 1991. aastast, mil osales Euroopa naiste kongressil. 1995. aastal kureeris Varblane koos Mare Tralla ja Eha Komissaroviga Eesti esimese feministliku näituse "Est.Fem.". Alates sellest ajast on ta kureerinud mitmeid sugu ja feminismi puudutavaid küsimusi puudutavaid näituseid, sealhulgas "Metadialoog" (1998), "Kehaturg" (2007), "Obscurum per obscurius" (2009 - koos Ilja Sundelevitšiga), "Naised muutuvas maailmas" (2009 - naiskunstnikud Iisraelist), "Isiklik on poliitiline. Tõlgendades Hannah Höch kunsti" (2010), “Ema ja tütar” (2011). Ta on kirjutanud kunstikriitikat alates 1976 ja kirjalikult soolisest võrdõiguslikkusest alates 1994. aastast.
Kontakt: Rebeka Põldsam rebeka @ cca.ee
Täname:
Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kunstnike Liit, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Uue Kunsti Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, CUNTemporary, Vaiko Edur, Katrin Kivimaa, Dénes Farkas, Neeme Külm, Elin Kard, Airi Triisberg, Kadi Estland, Killu Sukmit, Anne Maisvee, Jekaterina Bolotnaja, Reimo Võsa-Tangsoo, Tartu Kunstimaja.
No comments:
Post a Comment