 |
| Foto seeriast "Järeltulija", autor Vahur Puik |
EBASELGED KEHAD
Osalevad kunstnikud: Kaspar Jassa, Margit Lõhmus, Rauno-Thomas Moss, Eva Mustonen, Marja-Liisa Plats, Vahur Puik
Koostas: Kaisa Eiche
2013. aasta märtsis osales Y-galerii Tartus teist korda feministliku kultuuri festivali LadyFest Tallinn programmis. Sel aastal kaaskorraldasime Rebeka Põldsamiga näituse "Eesti feministliku kunsti kaanoni visand. vol 1", kus osalesid kunstnikud ja rühmitused: F.F.F.F., Anu Juurak, Kai Kaljo, Ly Lestberg, Marge Monko, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Mare Tralla, Valie Export Society.
Näituse ettevalmistamisel kerkis esile nii mõnigi huvitav probleem: avalikest kunstnike sõnavõttudest selgus, et naiskunstnikud on väga ettevaatlikud kasutamaks enda loomingu kohta iseloomustust "feministlik" ning tundlikud selle suhtes, kuidas nende loomingut sellesse konteksti integreeritakse; nõustun Rebeka Põldsamiga, kes nimetas rahvusvahelist LadyFesti formaati kontraseksismiks, mis eksponeerib eranditult naisautorite loomingut; pidasin oluliseks teha näituse EBASELGED KEHAD osalejate valik valdavalt nende Tartu rohkem või vähem tuntud kunstnike hulgast, kes pidevalt nähtaval ei ole, kuid mis ei tähenda, et nad loominguliselt aktiivsed poleks.
Sellele järgnevalt on mul hea meel esitleda näitust EBASELGED KEHAD kui kommentaari LadyFesti "kaanonite" näitusele, mille abil püüti kaardistada vastuseid, et mis on kohaliku feministliku diskursuse (põhiteesiks "isiklik on poliitiline") probleemipüstitused. Tartu avalikus kultuuriruumis aktiivselt feminismiga ei tegeleta ja seega lahendan enesele võetud ülesande kunstnike autoripositsioonide kaudu - kes ja kuidas kunstiväljal naiselikkust/mehelikkust representeerivad.
Kaspar Jassa (s 1973) elab Tartus ja töötab Eesti Rahva Muuseumis giidina; on õppinud Tartu Ülikoolis slaavi filoloogiat; tema tekste on avaldatud Sirbis, Vihikus, Müürilehes jm.
Installatsioonis "Tartu kere" (2013) otsib Kaspar võimalikku sobivat keret "Tartu vaimule".
Margit Lõhmus (s1985) on õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuris, täiendanud end Ida-Londoni Ülikoolis vahetusüliõpilasena. Mitme aasta vältel on ta projektis "Armastusetuba" lahanud inimsuhteid, hetkel uusim käsitlus Pärnu Linnagaleriis näitusel "The truth is". Näitusel EBASELGED KEHAD väljas olev foto “My point is in pointlessness” (2013) on n kaader pikast jätkuvast fotoseeriast, mille kaudu kunstnik jälgib oma mõtete päritolu.
Rauno-Thomas Moss (s 1977) elab Tartus ja töötab Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolis lektorina. Maal "Jumalaema" (1999) on valminud juba tudengina TÜ maaliosakonna II kursusel. See töö sündis kunstniku sõnul täiesti automaatsena - polnud kavandeid ega ideed, vaid ta maalis näo ja seejärel keha ja käed (sellest ka tugevad anatoomilised vead). "Kuigi ma kujutan sellel maalil arhetüüpset Jumalaema, kelle südamest kumab hõõguvat kiirgust ja kelle näos väljendub ebainimlik rahu ja tarkus, siis mulle meenutab see hoopis minu esimest suudlust. Ja selle tüdruku nimi on juhtumisi samuti Maria".
Maal kujutab naist ja naise rolli pühana – emana, püha naiselikkusena, säilitajana ja sünnitajana ning millegi veel muu – müstilisena (ka sünnitamata). Samas meenutab see kuntsnikule isiklikke katsumusi maaliosakonnas ja tema esimest suudlust. "Viimane suudlus oli aga palju säravam, erutavam ja ilusam. Ja see viimane on see, mida ma tahan mäletada ja kujutada. Selleläbi annan ka loa seda maali esimest korda avalikkuses esitada," lisab ta.
Eva Mustonen (s 1986) on õppinud Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas ja Gothenburgi Ülikoolis (HDK) disaini. Näitusel on tal väljas kolm teost: "Autoportree/Tool" (2012) käsitleb ühtpidi naiste ja meeste tööd kultuuris, teisalt isiklike mälestuste põiming, kangelanna konstrueerimine; "Menüü" (2009) on isiklik interpretasioon metafoorist "oled see, mida sööd"; "Salaõed vanas mõisas ehk autoportree Veenusega" (2010) on julgustükk, milles väljendub soov ilus olla.
Marja-Liisa Plats (s 1984) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, töötab illustraatorina. Viimased autorinäitused toimusid aastatel 2010 ja 2011 koostöös Anna Hintsi, Eva Labotkini ja Toomas Thetloffiga. Pärast seda läks ta Tartust ära ja elas ühe aasta Räpinas oma vanaema juures väikese talumajapidamise ärklitoas. Teda köitis naasmine kodupaika, kust oli 9 aastat tagasi lahkunud, et uurida, kui palju muutub mingi olulise koha tõlgendamine ajas. Õige pea hakkasid vanad kodused asjad rääkima lugusid. Näitusel eksponeeritud "Proloog" (2013) on üks selline lugu. Teos on tugevalt seotud ootamise temaatikaga. Kunstniku sõnul võib see olla proloogiks tema praegusele autoportreele.
Vahur Puik (s 1978) on fotograafiat õppinud Vallo Kalamehe käe all Tartu Noorte Tehnikute Majas. Alustanud loodusfotograafina, töötanud fotograafina ööklubis, pärast seda tegutsenud filmifotograafina mitmete dokumentaal- ja mängufilmide juures. Hiljem töötanud näituste ja fotokogudega seotud ametikohtadel Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis, Tallinna Tehnikaülikooli muuseumis. Mittetulundusühingu Eesti Fotopärand asutajaliige, Fotokunstnike Ühenduse liige. Hetkel pühendunud ajalooliste fotode asukohtade tuvastamise ja ülepildistamise rakenduse www.ajapaik.ee arendamisele.
Fotoseeria "Järeltulija" (2011-2013) on valik Facebookis avaldatud "perealbumi" beebipiltidest (https://www.facebook.com/medi
Tere tulemast!
No comments:
Post a Comment