Täna, EV aastapäeval toimus Tartu Kunstimajas igati väärikas sündmus: tARTu kunstikuu lõpetamine ja edasise korraldusõiguse andmine Y-Galeriile. Art Security päästis peo, muutes selle meeldejäävaks ja lõbusaks. Esiteks tekitasid nad vanakooli näitusele lisaks veel kunstiparandustöökojas parandatud tööde näituse. Siis jagasid nad kunstikuuga seotud isikutele diplomeid ja ka mina sain ühe. Seejärel suundus rongkäik Toomemäele Kristian-Jaak Petersoni kuju jalamile. Sinna pandi pärg, millele oli kirjutatud: "Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõusta. Art ma ei või." Joodi viina, tehti grupipilt ning vanapapi Jaan asetas Kristian-Jaagule küünla jalge ette, meenutades, et see noormees käis jalgsi Tartust Riiga. Ma ise olen seda jalgsi käimise lugu korduvalt oma vanaemalt kuulnud. Vanaema ikka viis mind väiksena Kristian-Jaagu juurde. Mu vanaisa oli eesti ainus Kristian-Jaagu uurija. On temast kirjutanud põhjaliku raamatu (Karl Taev "Kristian-Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat"). Kunstikooli õpilasena kirjutasin selle järgi referaadi, mille eest sain 10 palli (hinnati 10-pallisüsteemis). Magistrantuuris tegin filmi "Sammud öös", kus K-J vaim tuleb kummitama. Nii et K-J on minuga väga tihedalt seotud.
Siis läksime Y-Galeriisse, kus leidis aset tants ja trall sõna otseses mõttes. Sõime salatit ja üks blond noormees mängis lõõtspillil rahvamuusikat. Korraga muutus galerii Pätsu-aegseks simmanikohaks, kus lõõtsaga poiss meile tantse õpetas. Olin vaimustatud. Pirnile aga oleks hip-hop rohkem meeldinud. Tantsisime reinlenderit ja neitsitantsu. Vägev pidu oli!
staap.spaces.live.com/blog/cns!F0F41A37C134C5E!459.entry
Raimu Hanson: kunstikuu ongi tegelikult surnud
Kunstimajas seeniorkunstnike näitusel iseseisvuspäeval toimetatud tseremoonia võttis kokku viienda Tartu kunstikuu. Selle organiseeris sisepingetest haige Tartu Kunstnike Liit.
Abilinnapea Jüri Sasi suust kõlanud rojalistlik hüüatus «Kunstikuu on surnud, elagu kunstikuu!» märkis äsjase sariürituse korraldajate teatepulga üleandmist järgmistele tegijatele. Selleks on Y-galerii eesotsas Kaisa Eichega.
Abilinnapeal on tuline õigus. Tartus kunstielu ergastamiseks ja kunstnike tegevusele suurema vaatajaskonna tõmbamiseks kunagise linnapea Laine Jänese välja mõeldud kunstikuu ongi tegelikult surnud.
Suurürituse esimese ilmumisega Tartu kultuurikalendrisse kaasnes elevus nii loojate kui ka kunstipubliku hulgas. Hilisemad on tekitanud üha süvenevat pettumust.
Muidugi on tore, et kolme-nelja nädalasse on koondatud tavapärasest rohkem näitusi, tegevuskunsti ja õpitubasid, tantsuetendusi, filmiseansse ja loenguid. See kõik aga ei ole kuigi palju aidanud suurendada huvi kunstnike loomingu vastu.
Näitustel käib ikka üks ja seesama kunstihuviliste seltskond, keda ühtekokku on paarsada inimest. Ja suurem osa väljapanekutest jõuaks vaatajate ette ka ilma kunstikuuta. Puudu on jäänud ja jäi seegi kord üks tuhandeid huvilisi magnetina vaatama tõmbav näitus.
Kunstikuude korraldajad on kurtnud, et maailmakuulsuste kaasamine eeldab mitu korda suuremat eelarvet kui praegune paarsada tuhat krooni ja suuremaid näitusesaale. Kas ei ole aga siiski kõige rohkem nappinud innukat pealehakkamist?
Kunstikuu lõputseremoonia hakkas jõudma maitsvama ja joovastavama osa poole, kui saali tuli Y-galeriiga tihedalt seotud kontseptualist Toomas Thetloff koos oma kaaslastega Art Security nimelisest rühmitisest.
Neil olid kaasas kunstikuise ettevõtmisena kunstiparandustöökojas valminud taiesed ja pärg lindiga, millel oli tekst «Kas siis selle maa keel/ laulutuules ei või/ art ma ei või». See on Kirstjan Jaak Petersonist mõjustatud Kivisildniku luuletus, mis on veidi ümber tehtud – Kivisildnikul on arti asemel üks ropp sõna.
Pool tundi hiljem võttis Thetloff pärja ja suundus kunstimaja eest koos kaaslastega Toomele.
Usk peab olema ikka väga suur, et loota järgmise aasta kunstikuu tõusmist surnust üles.
www.postimees.ee/250208/tartu_postimees/arvamus/313983.php
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment