Rauno-Thomas Moss WIE IM BILLIGEN PORNO 19. juuni - 4. juuli 2009

Moss on selle aastane Vaal galerii kunstipreemia laureaat ja äsja Baseli kunstimessilt naasenuna tekib küsimus, et kas nendes verivärsketes maalides on teda inspireerinud värv ja kompositsiooniliste pindade kirglik rõõm või teema obstsöönsus?

Näituse moodustavad neli maali, mille kõigi puhul on aluseks ja inspiratsiooniks gay pornotööstuses ekspluateeritud mehekujundi kasutamine ja müük selle eripärastes poosides ja värvides.

Rõõmus ja kerglaslik, hümn lodevusele ja seksuaalsusele.

vt ka Tartu Postimeest

www.tartupostimees.ee/?id=135347

Andrus Raag ja Irina Krivonogova 1. juuni - 13. juuni 2009

Ka möödunud aastal koos Y galeriis TÜ maaliõppetooli magistrantidena üles astunud näitusel "Mäng ja kunst", jätkab duo nüüdki ühiselt.

"Meie uus projekt kannab nime „Kosmos ja Maa. Floora või fauna? Postmutatsioon.“ Tegu on fantasy art (edaspidi: FA) näitusega. FA-ga on see lugu, et kõik kellel on selle kohta midagi öelda olnud, on selle juba ära öelnud. Osad fännavad seda, teised sarjavad ning pole näha, et kellelgi oleks midagi uut öelda. FA maastikul valitseb meie meelest täielik vaikus: kõik küll tahavad midagi põhjapanevat öelda, aga näed – uusi ideesid pole...ja karavan veereb edasi.

Meie läheneme FA-le läbi huumori, aga mitte seda žanrit naeruvääristades, vaid lihtsalt heast tujust. Esitleme oma töid nagu nad on ja ei hakka heasoovlikule näitusekülastajale hämama sotsiaalsetest valupunktidest ja teistest reaalsustest, mida meie tööd ei representeeri. Need ja paljud muud teemad on meie meelest nii ära nämmutatud ja läbi käidud, et isegi sellele mõelda on väsitav.

Meie oleme oma tööd nendest pseudoteemadest vabastanud. Me naerame FA üle, me naerame FA sarjajate üle ja me naerame ka iseenda üle. Näitusel olev on samasuguse kaifiga maalitud nagu tõeline fänni-FA. Veel enam, me ise oleme kunagi suured FA fännid olnud ning selgugu piltidest kui suured fännid me praegu oleme."


Kaastekst:

Y-külaliseks Jez Riley French, Ana Carvalho ja Simon Whetham

Maikuus on MoKSi stuudiotes ideederisoome ajanud helikunstnik ja kriitikJez Riley French ning kunstnik ja teoreetik Ana Carvalho. Võrseid saate kaeda ja kuulda 19.mail, kell 18 Tartus, Y-galeriis, mil leiab aset järjekordne Y-kohtumine, mis seekord võtab minifestivali vormi, sest eelpoolmainitutega liitub ka helikunstnik Simon Whetham, kes on peatunud mõnda aega Tallinnas NG kunstikonteineris. Niiet tegemist saab olema mitmekihilise õhtuga, mida sisustavad loeng, heliperformance'd ja muidu
mõnus äraolemine.

Õhtu avab loenguga oma loomingust Ana Carvalho. Ana on sündinud Portugalis, Porto linnas ja viibiv Moostes tänu MoKS-Binauralmedia vahetusprogrammile. Pool-nomaadina, reisib ta tihti, kogemaks erinevaid kultuure ja keeli. Ana loomingu tuumaks on protsess. Tema looming on vormistatud sageli rohkem kui ühes meediumis: visuaalsed liveperformance'd, installatsioonid, videod ja netikunst. Tema loomingu
põhiteemadeks on igapäevaelu emotsionaalsed tähistamised, naiste saavutused, fiktiivsed biograafiad ja teadmisviisid.
Ana korraldab erisuguseid sündmusi ja üritusi, seda nii individuaalselt või erinevate kollektiivide koosseisus. Näiteks organiseerib ta koos Elsa Vieira'ga (aka MonkeyFish) Lissabonis VJ ja reaalaja performance'ite üritust Abertura. Tuntuim Ana kollektiivsetest projektidest on kahtlemata VJ Teooria http://www.vjtheory.net/ , mida ta kaastoimetab Brendan
Byrne'ga. See projekt on VJ ja reaalaja audiovisuaalsete performance'ite filosoofiast ja teooriast.
Moostes töötab Ana aia kallal. Anal ei ole otseselt praktilist-
utilitaarset eesmärki rajada aed vaid pigem keskenduda looduslike
elementide ning aiaga seotud teamiste ja uskumuste komponeermisele. Ana aiaprojekt vormub joonistuste, istutamiste, külvamiste, taimedekogumisaktsioonide, vestluste ja blogina
http://visual-agency.net/innerouter/
http://www.visual-agency.net/

Õhtu teine esineja, Inglismaal, East Yorkshire's elava Jez Riley Frenh'i audio-visuaallooming üritab kinni püüda ümbritseva keskkonna emotsionaalset kuju, otsides võimalusi meie igapäevaelus ettetulevate elementide mänguliseks ümberdefineerimiseks. Selle protsessi võtmeks on kunstniku püüe säilitada detalide intiimsus ja avastamisrõõm.
Oma töös kasutab Jez erinevaid välisalvestusmeetodeid, alates ülitundlike kontaktmikrofonide paigutamisest erinevatele materjalidele püüdmaks kinni viimaste sisemisi vibratsioone, kuni hüdrofoonide kasutamiseni helide salvestamiseks vedelikes. Niiviisi on võimalik peegeldada struktuuride ja keskkondade unikaalset ühishäält. See kuuldav vaikus ja heliline
arhitektuur on otseselt seotud kunstniku vajadusega rahu ja lihtsa
mängulise avastamise järele.
Y- galeriis näitab Jez Eestis ülesvõetud fotosid ning kannab samas ette intuitiivse helikompositsiooni, kasutades selleks helisid, mida ta Moostes viibimise ajal küla ümbruskonnast on salvestanud. Kõik esitamisele tulevad helid (nagu Jezi puhul alati) on digitaalselt töötlemata ja saavad ette mängitud nii nagu nad loomulikult kõlasid.
http://jezrileyfrench.blogspot.com/

Hämarikku tervitab Simon Wetham, kes töötab peamiselt välisalvestustega. Simoni tegemised on teda viinud Brasiiliasse, Islandile, Mongooliasse, Saksamaale ja Taisse. Ta on teinud tihedat koostööd Scanner'i ja Fransisco Lopez'iga, andnud välja oma loomingut selliste plaadileibelite alt nagu Entr'acte, 1000fussler, Lens Records ja Gruenrekorder.
Y-kohtumisel esitab Simon peamisel põnevaid salvestisi Tartust ja
Tallinnast.
http://www.simonwhetham.co.uk/

Teretulemast!
Lisainfo: 5 138 599, Evelyn Müürsepp

MoKSi 2009. aasta tegemised on toetatud alljärgnevatest allikatest:
EV Kultuuriministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kultuurkapital,
Programm Kultuur 2007-2013, Tartu Linnavalitsus.
Ana Carvalho reis Eestisse on võimalik tänu Instituto Camões toetusele
Täname koostöö eest: Mooste vallavalitsus, Y-galerii ja Kaisa Eiche.

moks.ee

Rühmitus Noolegrupp --> 12. mai - 30. mai 2009

Noolegrupp --> (Villem Jahu ja Triinu Jürves)

esitab näitusel "IMMUNITY SUMMARY AND THE OUTSIDE WORLD " ruumispetsiifilist video-foto-heliinstallatsiooni.
Galerii võlvide alla, seintele ja põrandatele on nii pildis kui helis kokku seotud Tallinn-Tartu reisid, teel-olekud. Igal külastajal on võimalik veidi nihestatud moel teekond või osa sellest kaasa teha.



***

Näituse meeleolu ning autorite tehtud valikud sobivad nende endi sõnul seekord üsna täpselt kokku Vilen Künnapu mõtetega:

"Kommentaar kolmele kuubile "

Ühel päeval me märkame, et päike ei ole veel kustunud, et midagi toimub, et miski tuksub. Me märkame ka, et asjadel on võime vahel õhku tõusta ja meie ümber hõljuda.

Me sõidame kaugetesse paikadesse ja kogeme, et asjade kooslus on seal erinev meile senituntust. Me tunneme jalge all mägede soojust, me näeme lambaid, valgeid tubasid, imelikke metallvardaid. Me avastame, et kuu ja tähed on teistsugused. Me tajume tühja betoonbasseini, kuivi puulehti selles ning järske mäenõlvu, mis tõusevad siitsamast kusagile kõrgele.

/.../

Metafüüsiline ruum on vaikne, lõpetatud, tühi. Kuid kusagilt ilmuvad välja punased, kollased ja sinised pulgad ja metafüüsiline vaikus hakkab kõnelema. Kaks sõna METAFÜÜSIKA ja PUNK kohtuvad ja ühinevad kui kaks kastetilka lagendikul.

Me teame, et meie peadest väljuvad mitmesugused niidid, juhtmed ja torud, mis ühendavad meid ümbritseva maailmaga. Me lõikame need läbi ja muutume lihtsameelseteks, naiivseteks, puhasteks olevusteks. Me jälgime huvi ja imestusega uut maailma, mis seejärel meile avaneb.
Me usume kujunditesse. Kujundid on nagu asjade kontuurid TV ekraanilt. Nad on meeldejäävad ja toredad. Kui me ütleme, et me armastame kasse, siis tegelikult me armastame hoopis nende kontuure TV ekraanilt. Kujundid tulevad meie juurde ja me paneme nad kasti.

Me näeme palju sündmusi ja asju. Me kogume nad kokku ja asetame klaasist kasti. Me ei taha enam neid sündmusi ja asju. Me paneme nad vangi. Me tahame ikkagi neid sündmusi ja asju, kuid paneme nad siiski vangi. Me püüame veelgi asju või nende kontuure ja paigutame nad kolme kuupi. Me ajame nad segi, laseme lendu ja nad moodustavad komplitseeritud organisatsiooni, raamitud ja pingestatud irratsionaalsuse, heksameetri, uut tüüpi klassikalise korra. Punane tutt muutub puuks, kera värvub mustaks, loomake seisatub, liftiuks avaneb, koonus kahvatub, päike loojub.

/.../

Me mõistame, et unelus on reaalsus, et miski ei erine millestki, et tõde on vale ja vale on tõde, et tänavad on jõed, et aega ei ole olemas, et metsas on kõik hästi mõnus, et teel on hästi mõnus, et kõikjal on hästi mõnus.

/.../

Me raputame hoogsalt pead, me vaatame julgelt ümbritsevat, me mõtleme, et AEG ON KÜPS KÜSIMUSTEKS.

1990
("Üle punase jõe. Valitud tekste 1972-2001" Tallinn 2001)


--> Noolegrupp soovib tänada Hanna Piksarve, Eleriin Ellot, Liisi Pukki ning Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakonda.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

vt ka Tartu Postimees

www.tartupostimees.ee/?id=124606

Sveta Bogomolova KOELOOMEST 21. apr - 9. mai 2009

Sveta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kusntikooli meediaosakonna, üles astumas VJ-na, kaasalöömas Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktika keskuse tegemistes.

Osa näitusel olevatest töödest valmis Binaural kunstnike residentsis Portugalis.

Sealsed kohalikud kahtlustasid Svetat nõidumises. Noorena bioloogiat tõsiselt harrastanuna teab ta, et inimesed koosnevad rakkudest ja iga rakk on elus ja erinev.
Oma protsessilises ja selle lõpptulemust dokumenteerivas fotoprojektis palus Sveta inimesi neil osakest oma füüsilisest kehast talle anda (panused olid väikesed: karvad, küüned, sülg jne). Protsessi II etapis kogus ta õhku ruumides, kus "katsealused" elavad.

"Kogutud materjalid panin bioloogilisele söötmele, kus sellest kasvav hallitusseen on iga inimesel ja ruumil erinev. Need on nagu kloonilised portreed: inimese nägu kõrvutatult hallitusega, mis on kasvanud "katsealuse" bioloogilisest ainest.

Ma näen, et miski ei seisa paigal - kõik kasvab, muutub, kaob ära. Ma tean, et mul on jõud sinna kasvamisse sekkuda ja seda mõjutada - olgu see nõidus või mitte, ma näen ja tean, kuidas kõik see toimub."

Näitusel on eksponeeritud veel teinegi dokumenteeriv fotoprojekt:

inimene vaatab tänaval ringi ja paneb tähele hoopis muud, kui mõni teine inimene. Sveta näiteks näeb tänavatel vahel komme. Fotodel olevad maas vedelevad kummikommid on kogutud paari aasta jooksul nii Eestist kui käidud maailmareisidelt.


Inimestest kasvatatud hallitusseeni (foto), kadunud kummikomme (foto), ruumi seinal kasvavaid veresooni (installatsioon *in progress*) ja videosid inimese üleminekuprotsessidest või siirdumisest mujale saab näha Sveta Bogomolova esimesel isikunäitusel KOELOOMEST Y galeriis kuni 9. maini 2009.


Seinasooned

Seinasooned (Wall's Veins) from sveeta on Vimeo.

The wall



The stones

The Stones from sveeta on Vimeo.

www.svetabogomolova.com

loe ka Indrek Grigori artiklit Cheeses nr 34

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

põimunud Tartu grupeeringute ühisnäitus LIMA 7. apr - 18. apr 2009

Kõigepealt tekkis kahe Tartu seltskonna esindajatel - vanad boheemlased (Emajõe tn. võttegrupp & lähiorbiitidel tiirlevad üksikud hundid (erinevate väljendusmeediumide sh. foto kandjad) ka mõned kirjamehed/naised)), seostatav ka MUGIV ja uutel boheemlastel kes praegu õpivad & teevad erinevaid loomingulisi väljendusi (Uus Noorus & Eha tn. poisid) - mõte sääda üles pimik ning jõuda ka ühise fotonäituseni, et antud nähtus saaks ka nn. põlvkondade integratsiooni punkti või kriipsu või kaldkriipsu või ka muu sellise kandjaks.

Algne pealkiri oli "Kalapäevad"; see muutus "Kalu"; see omakorda "Must kala"; edasi "Must viga"; ja nüüd "Lima".

LIMA, nagu teada, on veniv ollus - kõnealuse nähtuse teema on ka veninud. Kalad on kaetud limaga - ilmselt selle & ka muude tegurite tulemusel jätavad nimetatud objekt/subjektidelt lähtuvad või peegelduvad valguskiired vastavad kujutised me Võidukate Piltnike valitud valgustundlikele (olgu need siis keemilised v elektroonilised) pindadele.
Kui fotokinniti vanni seisma jääb on sääl ka lõpuks lima. Ilmutivannis võid näha musta viga loetud minuti(de), kui ka loetud nädalate/kuude/aastate järel.

Uhaas ujuvad:

Gulag Retro, Helmi A, Juka Käärmann, Kaspar Jassa, Lauri Kulpsoo, Lee Stewart, Leene Nola, Leonhard Glossik, Madis Ligema, Manivald Kino, Margus Kiis & the 13 er, Martha Stewart, Marten Kuningas, Martiini, Mati Karu, Mehis Heinsaar, Toomas Löögimägi, Tõnis Liivamägi.

Fotolabori ülesseadmist ja näituse ettevalmistamist toetab Tartu Kultuurkapital.
vt ka Tartu Postimees
www.tartupostimees.ee/?id=104865



fotod uusnoorus.ee

märtsikuine MoKSi residentkunstnik Andrea Brandao 24.märts - 4. apr 2009

Y galeriis on väljas objektid ja installatsioonid Päikesest. Kuigi Andrea on pisut pettunud, et märtsikuine Eesti ei ole enam piisavalt hall ja pime, et uurida tekkivaid meeleolusid, mida siinne vähepäikseline kliima võib soodustada.

***
näituse saatetekst
Andrea Brandao

Avatud

Siin on esitatud mõned materjalid ja objektid, mis olid viimastel päevadel osa minu ateljeest. mõned neist asjadest olid juba varem seal, osad neist jällegi tõin enesega kaasa. Esemeid sai paigutatud----------- ümberpaigutatud leidmaks nende õiget kohta... aga ikka veel on üht-teist teha.















(...) Jätkates oma uuringuid Valguse ja Maa materjalide ümber...siiani olen ma väga vaimustuses Päikesest (külastan pidevalt NASA kodulehekülge vaatamaks värskemaid ülesvõtteid Päikesest. Siiani ei tea ma mida selle infoga teha).
olen elanud ja töötanud MoKSis mõned nädalad...kavatsematult töötan ma peamiselt ruumis (ateljees). On kummaline...reisida siia.................................ja saada aru, et koht, kus ma tunnen end õnnelikuna on mu enese kirjutuslaua taga.

21.märts 2009, Mooste (Eesti)

(...) Leidsin midagi täiesti hämmastavat... Päikese helilained. Me võime kuulda Päikest.

... Oktoober 2008, Nodar (Portugal)

http://drea.klingt.org
www.nasa.gov

Y-külaliseks Andrea Brandao Portugalist

Teisipäeval, 24.märtsil alustame Y- galeriis oma ürituste sarja Y-kohtumine uut hooaega Tartus.

Lubage esitleda: Andrea Brandao!



Andrea Brandao resideerub MoKSis märtsikuus ja ta on siin tänu eesti- portugali kunstnike (MoKS- Binauralmedia) vahetusprogrammile. Andrea Brandaod huvitab kõik mis on väike ja isiklik. Oma töödega tekitab Andrea minimaalseid nihkeid reaalsuses, mis vaatamata oma väiksusele võivad provotseerida radikaalseid uusi perspektiive. Ta arendab oma loomingut joonisuse, performance- ja installatsioonikunsti ning interventsioonide vallas. Andrea omab magistrikraadi tööstusdisaini alal,
on õppinud kujutavat kunsti (Ar.Co, Lissabon); osalenud mitmetel tantsu / improvisatsiooni workshopidel. Enda jaoks peab ta oluliseks resideerumisprojekti João Fiadeiro'ga (Re.al) ja DanceWeb Europe (07) stipendiumi Impulstanz festivalilt. 2007. aastal oli ta Portugali nominent União Latina Fine Arts Young Creation Prize konkursil. Hetkel on tal ettevalmistamisel soolonäitus gum outro mundo / another world Viinis (Kunstraum nr5). Samuti on ta osalenud mitmetel ühisnäitustel ja festivalidel.

Üritustesari Y kohtumine sai alguse 2008. a sügisel.
Üritustesarja eesmärgiks on tutvustada MoKSi residentkunstnike tegemisi.
Üritustesarja toetab Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuuriministeerium.

http://moks.ee

HULLUD FOTOD 20. veebr - 7. märtsini 2009

Tartu Kõrgema Kunstikooli Fotoosakonna juhataja Prof. Dr. Peeter Linnapi kureeritud näitust "Hullud Fotod".


Kooslust on varem esitletud Viseu's Portugalis ja Leuven'is Belgias.

*
ART IST KUKU NU UT esitleb:

„Hullud Fotod"

Mitte üheski teises pilditehnoloogias ei ole õnnestumine/nässuminek nii lahutamatult koos nagu fotograafias. Kui meil on tegemist fotodega, on meil ilmtingimata tegemist ka „untsuläinud" piltidega. Mittetöötav kaamera, kaadrisse jäänud sõrm, kriimustatud pilt, uduseks väristatud fotokujutis, portreteeritu punaselt läikivad silmad ja-muud-taolised iseärasused tähendavad enamikule meist nende fotode „kõlbmatust", seda, et niisugusi pilte ei saa ei näidata ega muul viisil tarvitada…
Tõepoolest – „õigelt teelt" ärakaldumised on fotograafias võimalikud kõikides tema staadiumides: „valesti" saab valida võttekohta ja valgustust; vääralt on võimalik kasutada kaamerat ning ka fotokujutis on tegelikkuses ülimalt kapriisne kujunema just niisuguseks nagu me oma arvukate kokkulepitud pildireeglite kohaselt seda näha sooviksime. Ometi on hälbed kokkuleppelistest vaatamisviisidest, oskuslikust ebakompetentsist või tehnilistest normidest huvitavaks piiriolukorraks, mis lubab meil heita pilku rohkete, kuid muidu nähtamatuks jäävatele reeglitele ja nende olemusele. Ilmutamata film või latentne digitaalne kujutis, mis pildistamise tulemused summeerib on kui paljutõotav ent samas halvaendeline objekt – me ei tea kunagi päris täpselt ette, milline on tulemus, mis meid koos piltide nähtavaks saamisega eest ootab. Nõnda on pildistamise akt kõigest potentsiaalne toiming fotode sünniks, fotod omakorda vaid võimalus tähenduste sünniks jne. Nii nagu pildistamist võidakse näiteks takistada, võib ka kujutise teke olla mitmetel põhjustel pärsitud või kõrvale kallutatud tegijapoolsest kontrollist. Nn. „nurjumised" võivad seonduda tehnilise ebakompetentsusega, nende põhjus võib olla tehnoloogia ebatäiuslikkus jmt. Force majeure, mis viib aparatiivse kujutamise küllalt regulaarselt kunstniku või kronikööri kontrolli alt välja. See eetilisi, vaatamis-harjumuslikke-, tehnilisi vm. äpardusi summeeriv piirkond on tegelikult üsna huvitav territoorium, kuhu on kodeeritud suur hulk ühiskonna visuaalse kultuuriga seonduvaid tõekspidamisi. Nende nihestamine, mis „hullu fotokoosluse" juures keskseks sihiks on, kannab ühtlasi nende nähtavaks tegemise sihte. Ühtaegu peaksid siinses väikeses pildikoosluses esile tulema nii kaasaegse pilditehnoloogia piirid, vahekorrad kaamera ja pildistaja vahel, keerulised suhted taotluste ja nende moondatud realiseerumise vahel jmt.
Sellele lisaks peaksid „hullud fotod" juhatma meid veel ühte hämarasse või vähetuntud tsooni – nimelt vaatamisharjumuste ja –viiside juurde. Seda valdkonda võiks analoogia põhjal kutsuda ortoskoopiaks (orthos = õigesti + scopeo = vaatama). Siinses pildikoosluses üritangi mõnesid taolisi reegleid nähtavale tuua eituse võtmes: "vigade", "häirete", "hälvete" ja "mürade" kaudu, kasutades selleks koolitama fotograafide töid – konkreetselt neid, mis on tehtud aastatel 1999-2005 Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia erialale astumiseks. Valiku põhimõtteks oli peamiselt kummastus, mis tekib kompositsiooniprobleemidest hoopis fundamentaalsemas mõõtmes: ebaharilikes ruumipööretes, ruumi ning pildiruumi argiloogilise sidususe lõhkumises. Pole üleliigne märkida, et „hulludesse fotodesse" on põgusalt ent loodetavasti selgelt kätketud ka habras kuid hõrk piiriküsimus "vigade" ja "väljenduse" vahel.


PEETER LINNAP
näituse koostaja

Meelis Luks aka Mella maalinäitus JALAGA MAAILMA 31. jaan - 18. veebr 2009

"Minu nimi on Meelis Luks, aga mind tuntakse ka Mella nime all. Olen kunstnik, kes maalib oma töid pintsel varba vahel. Reesuskonflikti tõttu on minu liikumine raskendatud. Ei saa ise rääkida, teiste toetuseta kõndida. Vajan igakülgset kõrvalabi. Kuid see kõik ei takista mind elamast ja töötamast.

Joonistada on mulle alati meeldinud. Mäletan, kui mulle suruti jäme vildikas pihku ja siis ma joonistasin suuri koerasarnaseid elukaid. Alguses ma ikka püüdsin käega joonistada, kuigi see oli väga raske. Varba vahele pistsin pliiatsi umbes 19-20 aastat tagasi. Ajendiks sai dokumentaalfilm „Ratastoolitants“, kus näidati Tiiat, kes tikkis ja kirjutas jalaga. Sel moel on mul palju kergem töötada.

Olen teinud kunsti ka tavalise trükimasinaga trükkides tähtedest koosnevaid pilte. Maalimisega hakkasin tõsisemalt tegelema 90-ndate aastate alguses. Siis oli see oma lõbuks maalimine, kuna üksi kodus olles oli ju igav. Heade sõprade abil õnnestus mul 1993-ndal aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaadiks. Kõik oma valmis maalitud taiesed olen kohustatud saatma Šveitsi, kus neist võidakse teha näitusi, valida postkaartide ja muude trükiste tegemiseks. Minu tööd ei jää alatiseks Šveitsi, vaid saadetakse mulle tagasi.
Ühing loodi 1956. aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu. Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis. Ühingul on mitmetes riikides üle maailma kirjastajad, kes tegelevad postkaartide jms. väljaandmisega. Kunstnikke on praeguseks juba üle seitsmesaja kõikidest maailmajagudest. Eestis alustas ühing tööd 2006. aastal. Ühing ei ole heategevusorganisatsioon. Selle eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele ja ilma ühiskonna abita.

Mul on olnud palju näitusi nii Eestis kui ka välismaal. Minu personaalnäitus on olnud näiteks Tartu Ülikooli Raamatukogus, Riigikogu ruumes. Kaheksa näitust on olnud ka Läti Vabariigis. Antud näitus peaks olema järjekorras kolmekümne neljas.

Mulle meeldib maalida loodust, merd. Maalin põhiliselt õlivärvidega. Ühe pildi valmismaalimine võib kesta mõnest kuust kuni mõne aastani.
Peale maalimise tegelen ka arvutiga. Olen iseseisvalt õppinud arvuteid kasutama. Praegu töötan füüsilisest isikust ettevõtjana. Põhiliselt teen veebilehti. Olen Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ametlik webmaster ja e-õppega tegeleva MTÜ THINK Eesti juhatuse liige ning tegevdirektor.
Ma ei pea end invaliidiks ega sandiks. Olen inimene, kes on kohanenud oma puudega. Pole ju vahet, kas ma saan kõndida või mitte, tähtis on, et ma olen võimeline mõtlema. Mul on kõik olemas, et olla kasulik teistele inimestele. Ei saa küll maad kaevata ja maja ehitada, aga see eest saan maalida, infoühiskonnas kasulik olla. Tähtis pole inimese kest vaid sisu.
Olen rõõmsameelne ja ei karda raskusi. Ei meeldi virisevad inimesed.

Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!"


Koduleht: mella.lux.ee

vt ka artiklit Tartu Postimehes

www.tartupostimees.ee/?id=77472

ART IST KUKU NU UT 32.jaan - 29. veebr põhiliselt Tartus

Iga uue aasta alguses on Tartu linna kultuurikalendri järgi pühendatud
kunstile terve kuupikkune festival. 32. jaanuarist kuni 29.
veebruarini toimuva Tartu Kunstikuu alapealkirjaks on ART IST KUKU NU
UT. Seekordse kunstikuu eestvedajaks on Y galerii ja peakorraldajaks
Kaisa Eiche.

Tartu kunstikuu toimub sel aastal kuuendat korda:
„Kunstikuu on surnud, elagu kunstikuu!" arvas abilinnapea Jüri Sasi
eelmisel aastal kunstikuud lõpetades ja Raimu Hanson viskas kinda ka
Tartu Postimehes: „Usk peab olema ikka väga suur, et loota järgmise
aasta kunstikuu tõusmist surnust üles."

Mis võimaluste vahel mul üldse valida oleks? Lumivalgukest suudles
Prints; Pinoccio hakkas lõpuks ausaks ja temast sai päris poiss;
Jeesus ütles Laatsarusele, et tõuse üles ja kõnni jne.

Eelistan selle aasta festivali nimetada teadusfantastiliselt
frankenstein-projetiks, sest ma ise ka väga täpselt ei aima, mis
monstrumit me ellu kutsume. Usk on suur, võib öelda.
ART IST KUKU NU UT on anagramm sõnapaarist Tartu Kunstikuu –
lammutatud sõnatükkidest uuesti kokku traageldatud kehand on võetud
kontseptsiooni aluseks, millest lähtuvalt hargnevad kunstikuu
programmis olevad üritused.
Suuremaks suunamuutuseks võrreldes varasemate aastate festivalidega
ongi projektijuhi ametiga kaasnev kuraatoripositsioon. Programmi
koostati sel korral ikkagi kitsamalt teemat silmas pidades. Ehk
üldisemalt masinad, teadlased, kommunikatsioon või selle puudumine,
veri – kõik, mis ühe frankensteini ellu äratamiseks vajalik peaks
olema.
Usun, et elustamiseks ja elus püsimiseks vajabki kunstikuu ennekõike
värsket verd nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Kunstikuu 2009
teeb koostööd TÜ Kliinikumi Verekeskusega, kus oodatakse kõiki lahkelt
igal tööpäeval loovutama seda maagilist elueliksiiri terve
veebruarikuu jooksul ja kindlasti ka edaspidi. Palun enne tutvuda
doonoriks olemise küllaltki rangete tingimustega - ka heatahtlikkus
nõuab ohvreid.

ART IST KUKU NU UT tihe näitusprogramm toimub nii Tartu Kunstnike
Liidu galeriides, Saksa Kultuuri Instituudis, Tartu Kaubamajas, Y
galeriis kui ka linnaruumis eksponeeritud valgusobjektidena. Ning kui
galeriide ringkäik juba ette võtta, siis võib külastada ka kõiki teisi
linnas olevaid näitusepindu, sest Kunstikuu ajal toimub põnevat nii
mõneski neis.
Sõltumatu Tantsu Ühenduse toodanguna 3.veebruaril Sadamateatri kavas
olev tantsuetendus „hoffmann–promenade" ja Tartu uue teatri ning
Kanuti saali 25. – 28. veebruarini korraldatavad „Uue kunsti päevad"
toovad Tartu alternatiivlavadele nii mitmeid uuslavastusi kui ka
siinsele publikule Kanuti saali tantsuetendused põhimõtteliselt koju
kätte.

Kuna jutud igast monstrumist meediasündmusena jõuvad ka kaugete
metsade ja merede taha, siis sõidavad Tartusse kokku kõikvõimalikud
teadlased, professorid ja muud seiklejad.

Tartu Kunstikuu avaürituseks on 31. jaanuaril kell 17 Y galeriis
(Küütri 2) avatav Meelis Luksi aka Mella nätus. Mella maalib
varvastega.
Sõbramajas toimub 11.-14. veebruarini MTÜ Ruumilabri Eeter ja
Berliinist pärit kunstniku Derek Holzeri läbiviidav helitöötuba
„Ouroboros.Orchestra", mille lõpptulemit saab ka avalikkus
näha-kuulda.
21. veebruaril kell 13.15 algab TÜ aulas Rahvusvaheline konverents,
teaduslik konverents 2009, mille raames peavad teadlased ettekandeid
kõige erakordsematel teemadel.
28. veebruaril annavad Triinu Pungits ja Riia avangardmoeduo
MareunRols vanas anatoomikumis unustamatu moeetenduse.

Seekordsel festivalil mõeldakse ka kriitikutele. Ehk nende praegusele
peaaegu et puudumisele Tartus. Lemmit Kaplinski modereeritav
kunstikriitika töötubade sari peaks kunstikuu lõpuks olema
fabritseerinud piisaval hulgal teksti, et anda välja kogumik.




Kaisa Eiche
peadoonor




vt ka ERR kultuuriuudiseid

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90256





teaduslik konverents, rahvusvaheline konverents 2009 TÜ aulas oli Teadussajandi avaüritus




kolme näituse avamine Tartu kunstimajas. pressikonverents

TÜ maalikunsti õppetooli I aasta magistriõppe üliõpilased Katrin Paomets, Piret Kullerkupp ja HuupI näitusel EKSISTENTSIALISM 7.jaan - 24.jaan 2009

HuupI

Maaliseeria „Vaba tahte surm"

Läbi aegade on erinevad Venemaa valitsused ahistanud oma naaberriike ja nende rahvaid. Veel praegugi kuulub Venemaa föderatsiooni 21 nn vabariiki. Paljud rahvad on kannatanud selle vaenuliku riigi tagakiusamise ja repressioonide all.

Maaliseeria "Vaba tahte surm" on HuupI'l juba mõnda aega mõtteis olnud, kuid 2008. aasta augustis toimunud sõda Gruusias oli viimane piisk karikasse. Seerias on kujutatud Gruusia, Ukraina, Tšetšeenia, Valgevene suhteid Venemaaga ning inimest, kes on vene propaganda ohver. Neid suhteid on esitatud kasutades riikide lipu- ja vapisümboolikat.

Sellise porovotseeriva maaliseeria motiiv on HuupI jaoks lihtne - kui Meursault oma hukkamise päeval (Camus' romaanis Võõras) soovis pakkuda röökivale publikule läbi oma surma terava elamuse, mis paneks neid ehk mõtlema või mõistma, siis HuupI "Vaba tahte surm" soovib visualiseerida tendentse ja mõtteid, mis peaksid omakorda selle maaliseeria publiku mõtlema panema seeriaga seotud teemadel.

PS. Kunstnikul ei ole otseselt midagi vene rahvusest inimeste, vaid Venemaa valitsuse ja selle käitumise vastu.


Katrin Paomets

Maaliseeria „Kuuli ees ja kuuli taga"

püstol <9: -i>. ▪ Laseb püstoliga, püstolist. Automaat+, gaasi+, stardi+, raketi+, laser+, mängu+püstol. Keevitus+, metallitus+, värvi+püstol. Püstol+pihusti, +kuulipilduja sõj automaat. Püstoli+lask, +pauk, +raud, +pära, +tasku (ÕS2006)

Püstol – kauni vormi ja ilusa metallist pinnaga. Külm ja ülbe. Täiuslik tapamasin. Püstoliga võib muuta kogu maailma, vähemasti tulistaja oma. Manipulaator ja suur väljapressija. Allub laskja võimule. Salakaval ja ettearvamatu. Liigse pinge all võib kurja teha ka peremeesloomale. (KatrinPaomets 2009)

Koolitulistamine. Viimasel ajal eriti aktualiseerunud probleem, mis on eksisteerinud juba pikemat aeg ning leidnud kajastamist meedias: näiteks 2003. aastal Gus Van Sant´i film „Elephant", 2007. aastal Ilmar Raagi „Klass".

2007. aasta Jokela ja 2008. aasta Kauhajoe koolitulistamised on püstitanud küsimuse, kas ja millal jõuab koolitulistamine ka Eesti koolidesse?
Koolitulistamine - kas kõige selle põhjuseks on üks maailmast võõrdunud, seda vihkav arutu hing, kes otsustab hävitada oma ligimesesed? Kas on tal selleks õigus? Kes on süüdi? Mis on süüdi? Kes on tegelik ohver? Miks inimesed ei tunnista teisi sellistena nagu nad on? Kuidas mõjutab eksistentsialism meie suhtumist maailmasse?

Eksistentsia.lism <20: -lismi, -.lismi> olemisfilosoofia. ▪ Eksistentsialist (ÕS 2006)

Oma maaliseeria ja installatsiooniga püüan ma vaatajat panna nii kuuli ette kui ka kuuli taha. Mis tunne valdaks inimest, kes ootamatult satub vastamisi püssitoruga? Mida ta näeb või mõtleb? Mis tunded valdavad inimest, kes on otsustanud vajutada päästikule ning otsustada nii inimjada saatuse üle?


Piret Kullerkupp

Maaliseeria „Die Liebe"

Kuhu me ka ei vaataks on kõikjal vaakumas ühiskonna alustalad – perekonnas, riigis.
Oleme muutunud skeptiliseks kõige suhtes, mis varem olid väärtused – abielu, armastus, truudus, usk, eetika, seadus...
Turvalisuse puudumine on tänast maailma iseloomustav , aga seeläbi ka vaimu- ja tundemaailmas peegelduv.
Miski justkui ei kohusta enam.
Vastukaaluks kõigele sellele soovib kunstnik tähelepanu alla võtta positiivse – armastuse (die Liebe).
Kogu eksistents põhineb armastusel.

„ Kui meil puuduks võime armastada, kui elu allikas, mis meid alles teeb inimesteks, oleks inimkond ammu välja surnud, sest ta oleks ise enda hävitanud".
/Fritz Riemann/


Kunstnikud tänavad: Johannes Esto Ühing, AS Pere Leib, Anne Parmasto.

vt ka Tartu Postimees
www.tartupostimees.ee/?id=66372