Kooslust on varem esitletud Viseu's Portugalis ja Leuven'is Belgias.
*
ART IST KUKU NU UT esitleb:
„Hullud Fotod"
Mitte üheski teises pilditehnoloogias ei ole õnnestumine/nässuminek nii lahutamatult koos nagu fotograafias. Kui meil on tegemist fotodega, on meil ilmtingimata tegemist ka „untsuläinud" piltidega. Mittetöötav kaamera, kaadrisse jäänud sõrm, kriimustatud pilt, uduseks väristatud fotokujutis, portreteeritu punaselt läikivad silmad ja-muud-taolised iseärasused tähendavad enamikule meist nende fotode „kõlbmatust", seda, et niisugusi pilte ei saa ei näidata ega muul viisil tarvitada…
Tõepoolest – „õigelt teelt" ärakaldumised on fotograafias võimalikud kõikides tema staadiumides: „valesti" saab valida võttekohta ja valgustust; vääralt on võimalik kasutada kaamerat ning ka fotokujutis on tegelikkuses ülimalt kapriisne kujunema just niisuguseks nagu me oma arvukate kokkulepitud pildireeglite kohaselt seda näha sooviksime. Ometi on hälbed kokkuleppelistest vaatamisviisidest, oskuslikust ebakompetentsist või tehnilistest normidest huvitavaks piiriolukorraks, mis lubab meil heita pilku rohkete, kuid muidu nähtamatuks jäävatele reeglitele ja nende olemusele. Ilmutamata film või latentne digitaalne kujutis, mis pildistamise tulemused summeerib on kui paljutõotav ent samas halvaendeline objekt – me ei tea kunagi päris täpselt ette, milline on tulemus, mis meid koos piltide nähtavaks saamisega eest ootab. Nõnda on pildistamise akt kõigest potentsiaalne toiming fotode sünniks, fotod omakorda vaid võimalus tähenduste sünniks jne. Nii nagu pildistamist võidakse näiteks takistada, võib ka kujutise teke olla mitmetel põhjustel pärsitud või kõrvale kallutatud tegijapoolsest kontrollist. Nn. „nurjumised" võivad seonduda tehnilise ebakompetentsusega, nende põhjus võib olla tehnoloogia ebatäiuslikkus jmt. Force majeure, mis viib aparatiivse kujutamise küllalt regulaarselt kunstniku või kronikööri kontrolli alt välja. See eetilisi, vaatamis-harjumuslikke-, tehnilisi vm. äpardusi summeeriv piirkond on tegelikult üsna huvitav territoorium, kuhu on kodeeritud suur hulk ühiskonna visuaalse kultuuriga seonduvaid tõekspidamisi. Nende nihestamine, mis „hullu fotokoosluse" juures keskseks sihiks on, kannab ühtlasi nende nähtavaks tegemise sihte. Ühtaegu peaksid siinses väikeses pildikoosluses esile tulema nii kaasaegse pilditehnoloogia piirid, vahekorrad kaamera ja pildistaja vahel, keerulised suhted taotluste ja nende moondatud realiseerumise vahel jmt.
Sellele lisaks peaksid „hullud fotod" juhatma meid veel ühte hämarasse või vähetuntud tsooni – nimelt vaatamisharjumuste ja –viiside juurde. Seda valdkonda võiks analoogia põhjal kutsuda ortoskoopiaks (orthos = õigesti + scopeo = vaatama). Siinses pildikoosluses üritangi mõnesid taolisi reegleid nähtavale tuua eituse võtmes: "vigade", "häirete", "hälvete" ja "mürade" kaudu, kasutades selleks koolitama fotograafide töid – konkreetselt neid, mis on tehtud aastatel 1999-2005 Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia erialale astumiseks. Valiku põhimõtteks oli peamiselt kummastus, mis tekib kompositsiooniprobleemidest hoopis fundamentaalsemas mõõtmes: ebaharilikes ruumipööretes, ruumi ning pildiruumi argiloogilise sidususe lõhkumises. Pole üleliigne märkida, et „hulludesse fotodesse" on põgusalt ent loodetavasti selgelt kätketud ka habras kuid hõrk piiriküsimus "vigade" ja "väljenduse" vahel.
PEETER LINNAP
näituse koostaja
No comments:
Post a Comment