esitab näitusel "IMMUNITY SUMMARY AND THE OUTSIDE WORLD " ruumispetsiifilist video-foto-heliinstallatsiooni.
Galerii võlvide alla, seintele ja põrandatele on nii pildis kui helis kokku seotud Tallinn-Tartu reisid, teel-olekud. Igal külastajal on võimalik veidi nihestatud moel teekond või osa sellest kaasa teha.
***
Näituse meeleolu ning autorite tehtud valikud sobivad nende endi sõnul seekord üsna täpselt kokku Vilen Künnapu mõtetega:
"Kommentaar kolmele kuubile "
Ühel päeval me märkame, et päike ei ole veel kustunud, et midagi toimub, et miski tuksub. Me märkame ka, et asjadel on võime vahel õhku tõusta ja meie ümber hõljuda.
Me sõidame kaugetesse paikadesse ja kogeme, et asjade kooslus on seal erinev meile senituntust. Me tunneme jalge all mägede soojust, me näeme lambaid, valgeid tubasid, imelikke metallvardaid. Me avastame, et kuu ja tähed on teistsugused. Me tajume tühja betoonbasseini, kuivi puulehti selles ning järske mäenõlvu, mis tõusevad siitsamast kusagile kõrgele.
/.../
Metafüüsiline ruum on vaikne, lõpetatud, tühi. Kuid kusagilt ilmuvad välja punased, kollased ja sinised pulgad ja metafüüsiline vaikus hakkab kõnelema. Kaks sõna METAFÜÜSIKA ja PUNK kohtuvad ja ühinevad kui kaks kastetilka lagendikul.
Me teame, et meie peadest väljuvad mitmesugused niidid, juhtmed ja torud, mis ühendavad meid ümbritseva maailmaga. Me lõikame need läbi ja muutume lihtsameelseteks, naiivseteks, puhasteks olevusteks. Me jälgime huvi ja imestusega uut maailma, mis seejärel meile avaneb.
Me usume kujunditesse. Kujundid on nagu asjade kontuurid TV ekraanilt. Nad on meeldejäävad ja toredad. Kui me ütleme, et me armastame kasse, siis tegelikult me armastame hoopis nende kontuure TV ekraanilt. Kujundid tulevad meie juurde ja me paneme nad kasti.
Me näeme palju sündmusi ja asju. Me kogume nad kokku ja asetame klaasist kasti. Me ei taha enam neid sündmusi ja asju. Me paneme nad vangi. Me tahame ikkagi neid sündmusi ja asju, kuid paneme nad siiski vangi. Me püüame veelgi asju või nende kontuure ja paigutame nad kolme kuupi. Me ajame nad segi, laseme lendu ja nad moodustavad komplitseeritud organisatsiooni, raamitud ja pingestatud irratsionaalsuse, heksameetri, uut tüüpi klassikalise korra. Punane tutt muutub puuks, kera värvub mustaks, loomake seisatub, liftiuks avaneb, koonus kahvatub, päike loojub.
/.../
Me mõistame, et unelus on reaalsus, et miski ei erine millestki, et tõde on vale ja vale on tõde, et tänavad on jõed, et aega ei ole olemas, et metsas on kõik hästi mõnus, et teel on hästi mõnus, et kõikjal on hästi mõnus.
/.../
Me raputame hoogsalt pead, me vaatame julgelt ümbritsevat, me mõtleme, et AEG ON KÜPS KÜSIMUSTEKS.
1990
("Üle punase jõe. Valitud tekste 1972-2001" Tallinn 2001)
--> Noolegrupp soovib tänada Hanna Piksarve, Eleriin Ellot, Liisi Pukki ning Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakonda.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
vt ka Tartu Postimees
www.tartupostimees.ee/?id=124606
No comments:
Post a Comment